Mart Raudsaar president Ilvese intervjuust: rahulolev president uinutas televaatajaid

President Toomas Hendrik Ilvese kõnest kumas läbi rahulolu selle üle, et tõenäoliselt mäletab ajalugu presidenti Eesti iseseisvuse kindlustajana kriitilisel hetkel – kõne puudutas peamiselt välispoliitikat.

Ehkki mul oli seda ülimalt huvitav jälgida, jäid paljud televaatajad mesmeriseerivat vestlust kuulates kardetavasti magama. Erinevalt Ameerika presidentidest jäi sõnum isikliku elu osas tulemata

Toomas Hendrik Ilvese teisest presidentuurist on pool möödas ning Ameerika analooge kasutades on tal aeg hakata mõtlema, millise pärandi (legacy) jätab tema kui president maailma ja Eesti ajalukku (ajaloole mõtlemise teemat rõhutas vaataja jaoks ka intervjuu koht – Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu). Ilvese pärandi vaieldamatult positiivne osa on olnud välissuhetega tegelemine ning seetõttu on ka loomulik, et kõne algus ning võib-olla koguni juhtmotiiv oli kantud välispoliitikast ja ka julgeolekupoliitikast.

President nägi välja puhanud, energiline ning võiks suisa öelda – rahulolev. Kes tõi Obama Eestisse? Tehke järele! President taunis intervjueerija Indrek Treufeldti küsimust kirbu (Eesti) ja elevandi (USA) käimisest („…see on asjatu lause…“) ning rõhutas, et Eesti peab tegema seda, mis on kokku lepitud. See oli kahtlemata esimene esinemise põhisõnum.

Järgnes pikk monoloog Saksamaa president Joachim Gaucki teemadel ning seejärel jõuti Ukraina küsimuste juurde. President nägi välja üha enesekindlam ning rahulolevam. Ta puudutas liberaalsete väärtuste teemat ning vaatajana võis hakata ootama esinemise põhisõnumit.

„Olen uhke selle üle, et Eestis pole selline äärmus siiamaani üldse mingit kandepinda leidnud,“ lausus Ilves, kui saatejuht tõi teema Euroopa äärmusliikumistelt Eesti sisepoliitika juurde.

„Meie ellujäämine sõltub sellest, et oleme leplikud inimeste suhtes, kes erinevad meist endist,“ niisugune on tõenäoliselt presidendi teine põhisõnum.

Kuidas võita enda poole Eesti riigis kahtlejaid? Propaganda ei tööta, kinnitas president ning kiitis teda ERRis ilmunud kritiseerivat venekeelset artiklit. Siin oli senise intervjuu nõrgim koht (jättes ehk kõrvale pika Gaucki-teemalise monoloogi), kuna presidendi senini selgelt jälgitav mõte muutus segaseks.

Umbes pool tundi peale intervjuu algust jõudis president praakseaduste ja põhiseaduse juurde. Kas kuuleme mingisugust karmimat sõnumit?

„Meil on niigi vähe inimesi, et pinki täita…“ president tõi eeskujuks stabiilsed demokraatiad, kus erakondlikud süsteemid on püsinud muutumatult aastakümneid – pole õige süsteemi laiali paista, kinnitas president.

Sisepoliitikas tuli seejärel korraks jutuks negatiivse näitena kooseluseaduse arutelu. Meil pole siiski olukord nõnda hull, kui Ida-Ukrainas (mis on õige!) ja jutt veeres taas välispoliitika juurde.

Kokkuvõtteks: välispoliitika teemaline sõnum oli möödapääsmatu, arvestades praegust julgeolekuolukorda, ent lisaks akadeemilisele kõrgpilotaažile välispoliitika ja julgeolekuteemadel (ja Google’i teemal, mida president kogu lugupidamise juures tema vastu „läbi ei hammustanud“) oleks tulnud aastaülevaates siiski rohkem puudutada ka sisepoliitikat. Ehkki mainin presidendile võib-olla kohatut mõõdupuud, siis ometigi Edgar Savisaar tegi seda.