Mart Metsala: Enesetapjalik Vene-poliitika
Geopoliitiline, reaalpoliitiline ja sõjaline reaalsus karjub meile otse näkku, et hea läbisaamine suure ja üsna ohtliku naabriga on meile elutähtis küsimus. Meie aga ei ole taibanud, et Jeltsini ajad on ammu möödas, aga meie näeme ikka und kuldsetest üheksakümnendate algusest. Nagu unes võtame uhkelt vastu ühepoolseid kooskõlastamata preambuleid, mille sisu lepingupartneri ette teadaolevalt marru ajab.
Vene presidendi avalik alandamine tema tähtsaimal rahvuslikul pidupäeval rahvusvahelise üldsuse ja külalistest riigijuhtide silme all silme all Eesti telekorrrespondendi poolt on hea näide täielikust poliitilisest kirjaoskamatusest. Meie aga ei tee millestki välja ning ajame oma joru edasi, puhudes pronkssõduri näol päevapoliiitilistel eesmärkidel vastutustundetult lõkkele kirgi, mille ärkamine meile sugugi soovitav ei ole.
Tundub, et mõned Eesti juhtpoliitikud on pidevalt raskes joobes või elavad mingil muul planeedil kui meie. Mitmedki erakondade peamised tegijad on kirjade järgi ajaloolased, kuid ajaloost pole nad ilmselt küll mingeid järeldusi osanud teha. Mis sai Teise maailmasõja alguses Tšehhoslovakkiast, Poolast ja Ungarist, kellel olid kaitselepingud lääneriikidega? Need osutusid paberiks. Mis sai Pätsust ja tollasest Eesti Vabariigist, kellel samuti olid kõik kenad paberid tagataskus?
Kas Soomel polnud Moskvale tõesti midagi ette heita, et nad Teise maailmasõja järel 50 aastat Paasikivi-Kekkoneni liini ajasid ja vägagi Vene-sõbralikud olid? Kas nemad ei olnudki patrioodid, kas nad ei hoolinud oma langenud sõduritest, anastatud territooriumist ja neile osaks saanud kisendavalt ebaõiglasest kohtlemisest? Vastus on ilmne: nad tegid seda just sellepärast, et nad olid patrioodid ja hoolisid oma rahvast, oma langenutest. Nad tagasid oma rahvale allesjäämise, majanduskasvu ja julgeoleku.
Aga nende õigus? Ajalugu on selle neile andnud. Keegi ei arva täna, et Soome tungis Venemaale kallale. Jah, territoorium on tänini tagastamata ja kuriteod enamasti heastamata. Kuid soomlased on alles koos Soomega ja on just tänu sellele 50 aastale ja headele suhetele Venemaaga maailma tugevaima majandusega riike.
Eesti on jätnud sellest järeldused tegemata ja valinud täielikult enesetapjaliku välispoliitilise kursi. Me norime tüli agressiivse suurriigiga, kelle käes on kõik sõjalised, majanduslikud ja poliitilised trumbid; meie endi seljataguse moodustab aga vaid õhuke poliitilise kultuuri kile, mis juba praegu kõigist äärtest rebeneb. Seda eriti tänu asjaolule, et meie olulisim lääneliitlane USA on endale järjest lubanud alustada sõdu mis tahes kohas ja kellega tahes, ka lausa väljamõeldud ettekäänetel.
Miks ei peaks Venemaa endale sedasama vabadust nõudma, eriti oma ajaloolisel eluliste huvide territooriumil? Ja kes teda takistaks, kui ta seda teha tahaks? Küsime otse, mida teeb EL või NATO, juhul kui Venemaa otsustab Baltimaad uuesti jõuga inkorporeerida? Vastus: mitte midagi peale sõrmeviibutamise ja viigileheks olevate diplomaatiliste demaršide. Siis läheb elu edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Selle tõsisasja valgel on ilmsed kaks fakti:
1. Eesti peab endale kiiresti looma reaalse kaitsevõime, sest isegi võimalik finlandiseerumine saab toetuda vaid olemasolevale kaitsetahtele ja tegelikule kaitsevõimele. Palgaarmee idee on selles kontekstis võrdne enesetapuga, sest mingi raha eest surema küll keegi ei hakka. Meie ainuke tõsine trump kauplemisel oleks nurkaaetud hundi viimne lahing, kel enam midagi kaotada pole: jätta vaenlasele põletatud maa ja tema sõdurite laibahunnikud. Palgaarmee pole selleks võimeline, sellest saab ka iga vene leitnant aru.
2. Eesti peab kiirkorras välja töötama ja ellu viima uue Venemaa-poliitika, kus enam pole kohta rahvuslikele “märgadele unenägudele”, ning mis on suunatud reaalsele suhete paranemisele, arvestades reaalse geo- ja sõjalispoliitilise olukorraga.
Mis tahes vormi meie uus Vene-poliitika ka ei võtaks, üks on kindel: Venemaale täielikult vastanduv ja tema huve täielikult ignoreeriv poliitika koos igasuguse konstruktiivse dialoogi puudumisega pole vähegi pikemaajalises perspektiivis jätkusuutlik. Ka hakkab kuskiltmaalt mängima Venemaa suuriiklik väärikus: mingist tasandist alates muutub neile maineküsimuseks meist hoiatav näide teha.
On üsna ilmne, et ka EL-is võetakse Eestit olulisel määral tõsisemalt, kui me oma lähinaabritega asju mõistlikumalt ajada oskame. Peame endale selgeks tegema, et Venemaa saab lõppkokkuvõttes oma tahtmise siin regioonis kas heaga või kurjaga, otse või ringiga. Kunagist Godzilla filmi reklaamiti fraasiga Size does matter. — ehk suurus või mõõtkava loeb. See on paraku ka geopoliitiline tõsiasi.
Kui me oma kaardid tänases stiilis maha mängime, siis ootab meid halvim võimalik tulevik: ajalugu kordub, meie oletatavad liitlased jätavad meid kriisihetkel omaenda olulisemate strateegiliste huvide tõttu maha, meie enda kaitsevõime on olematu ja meid ootab ees uus viljastav ajastu vennalike rahvaste pere karukaisus. Kui me oma kaardid õigesti kasutame, siis on meil alust kaubelda, siis on ka, millega kaubelda: “Teie saate selle, aga meie saame selle. Ja seda te ei tee ja toda kah mitte, sest siis kaotab asi meie jaoks mõtte ja me hakkame laskma. Me teame, mida meil oodata on (Tšetšeenia, Abhaasia jt näitel,) ja me korraldame teile siin uued Sinimäed.” Selline kauplemine aga saab toetuda vaid reaalsele valmidusele ähvardus täide viia
Meie tänane kaitsevägi on oma kaitsevõime poolest naljanumber — kuidagi soovimata solvata neid tublisid mehi ja naisi kes seal teenivad. Kaitseliit teeb midagi, kuid alarahastatuse tõttu on nemadki vaid selle vari, mis nad olla võiksid. Kuid nad kumbki ei saa teha seda, milleks poliitikud pole neile vahendeid ja mandaati andnud. Eestis on küllaga kaitsetahtelisi inimesi, kuid Toompeal on see tahe peaaegu täielikult puudunud. Meil on vaid kosmeetiline sõjaline võimekus, millest ei piisa elementaarsegi vastupanu säilitamiseks kas või NATO lepingutes ettenähtud mõne nädala jooksul. Seda arvestades oli eriti tähelepanuväärne eelmise kaitseministri püüd olemasolevatki kaitseväge laiali saata. Võrdluseks: Soome kaitsevõime on kavandatud ja realiseeritud täie tõsiseltvõetavusega.
Meid varitseb aga ka teine oht: Venemaa ja EL-i partnerlepingud ning Venemaa integreerimine EL-ga, mis juba hoogsalt käib. Selle integratsiooni aluseks pole loomulikult mitte vastastikkune palav armastus, vaid mõlemapoolsed pikaaajalised strateegilised huvid. EL-i huvi Vene nafta, gaasi ja muu toorme vastu, oma toodanguga Vene turule pääsemine ning soov kaasata Venemaa Euroopa projekti stabiliseeriva jõuna.
Brüsselile on ammu selge, et Venemaad mängust välja jätta pole võimalik. Venemaa aga ei ole nõus mänguga liituma ilma omapoolseid tingimusi esitamata. Üks ilmsemaid ja loogilisemaid neist on näiteks Venemaa valmidus tagada julgeolek endises Ida-Euroopas või vähemalt Nõukogude Liidu endisel territooriumil. Miks ei peaks Brüssel sellele alla kirjutama?
Jätame oma kodukootud Machiavellide protestihüüded ja üdini kindlad kinnitused kõrvale ja vaatame fakte: sellise ettepaneku heakskiit on enam kui reaalne. Veelgi enam, see on juba põhimõtteliselt toimunud, nagu gaasijuhtme projekt meile märku andis. Ja nii võibki vabalt juhtuda, et Venemaa saab taas kord võimaluse siin asju oma käe järgi seada, sedakorda siis EL-i raames. Kas me oleme selliseks stsenaariumiks valmis?
Ja kuidas sellise tuleviku valguses paistavad meie tänaste juhtoinaste katsed etnilist vaenu üles kütta? On põhjust arvata, et niisuguse tuleviku puhul põletavad meie endi süüdatud leegid meid palju valusamini, kui me iialgi karta oleksime julgenud. Sest venelased ei kõhkle ja ei hoia tagasi nagu eestlased, neil pole väikerahva komplekse, nad ei unusta. Säärase tuleviku üsnagi suure tõenäosuse valgel on ilmne, et meie parim tulevikugarant saab olla hea läbisaamine siinsete venekeelsete inimestega. Nemad on meie parim kaitse mis tahes tulevikustsenaariumite puhul. Sest vähegi tõsiseltvõetavat riigikaitset ei ole võimalik ehitada või realiseerida, kui venekeelne elanikkond reaalse ohu tekkides vastase poole üle läheb. Aga miks nad ei peaks minema? Mida me selleks teinud oleme, et nad ei läheks?
See on küsimus, millega peaks tegelema valitsus oma istungitel. Mitte pronkssõduri teisaldamisega, mis oma olemuselt on hingesülitamine väga paljudele teiskeelsetele, muuseas muidu üsna Eesti-sõbralikele inimestele. On ükskord aeg üles ärgata ja aru saada, et maailm ei ole niisugune, nagu meie tahame. Aeg hakata adekvaatselt käituma nii sise- kui välispoliitikas, enne kui meie oma rumalus meid ja meie riigikest olematusse pühib. Mind ei ajenda seda ütlema mitte niivõrd hirm, kuivõrd Eesti praeguse juhtkonna, eriti aga meie parempoolsete jõudude lapselik soovimatus reaalsusele näkku vaadata.
Senise kursiga on meil võimalik kaotada kõik. Teise kursiga on võimalik võita peaaegu kõik. Ei viitsi rääkidagi, millise võimenduse saaks Eesti majandus headest suhetest Vene turuga. Aga venelased ei pea ju ühtegi lepingut, mille sõlmivad, kuulen hüüdu. Vastus: peavad küll, neid, mis on neile kasulikud, nii kaua, kui on kasulik. Meie asi on hoolitseda, et oleks kasulik pidada. Ja seda on võimalik saavutada. Venemaale on mitmes plaanis vägagi kasulik üks peaaegu iseseisev, sõbralik ja stabiilse sisekliimaga moodustis nende lähimas turvatsoonis, kus nemad on mõnevõrra võrdsemad kui teised. Sest peaaegu iseseisvad oleme ju ka praegu.
Aga kuidas jääb meie õigusega? Meil on kaks võimalust:
1. Oma jonni edasi ajada ja saavutada lõpuks see, et kuhugi kunagi rajatavasse hukkunud rahvaste mausoleumi paigaldatakse hävinud eesti rahvale mälestusmärk tahvliga “Neil oli õigus”.
2. Oma õigus osaliselt alla neelata ja katsuda selles maailmas püsima jääda.
Kuulen juba marurahvuslaste kilkeid: rahvareetur, Venemaa käsilane, Moskva suuvooder jne. Meile meeldib üldiselt end Kaval-Antsudena kujutleda, kes lollile Vanapaganale vempe viskavad. Ma ei taha kedagi reeta, ei ajalugu ega esivanemaid, eriti aga mitte iseennast ja oma laste tulevikku. Arvan vaid, et mõttetult Matrossovit mängida pole eriti kaval, nagu ka lahtiste silmadega vastu seina joosta. Sest Vanapagan, kellega meil asju tuleb ajada, pole sugugi juhmakas, vaid teab hästi, mis mängu nimi on.
Palju kavalam oleks oma paljukiidetud rahvuslik pragmaatilisus kokku võtta ning aegade tuules murdumise asemel osavalt painduda, et alles jääda ja parematel aegadel end sirgu ajada. Soomlased on sellega hakkama saanud. Mina küll ei häbene neilt õppust võtta, sest aeg on kinnitanud nende tehtud valikute õigsust. Eestile aga soovin ämbrit kainestavat külma vett krae vahele ja märgade unede east väljakasvamist. Veel on võimalik tulevikuks valmistuda.
