Mart Helme: Soome sillal kummitab
Eesti-Soome suhetes on üles kistud terav diskussioon teemal, kas Soome riik peaks eestlaste ees vabandama, et sealne juhtkond Nõukogude Liidu lagunemise aastatel Eesti ja teiste Balti riikide vabaduspüüdlustele jõulist tuge ei pakkunud.
Oma okupatsioonikogemusega oleme Soome positsiooni ja tema juhtide piiratud tegevusvabadust ju üsna hästi tunnetanud ning mingit vabandust pole siinpool Soome lahte Helsingilt küll keegi nõudnud ega oodanud. Seda enam, et rahvadiplomaatia tasandil tunnetasid eestlased soomlaste sümpaatiat ja toetust meile murrangulistel aastatel väga selgelt.
Seega, otsest kibestumust ja süüdistusi eestlased soomlaste pihta paarkümmend aastat tagasi toimunu kontekstis loopima ei kipu. Iseasi on see, et konkreetselt tollase presidendi Mauno Koivisto puhul mõtleb küll vist nii mõnigi, et mees jättis toona kohati kasutamata hindamatu võimaluse lihtsalt vait olla.
Aga hakata nüüd selle pärast vanainimest veel vabanduse nõudmisega kiusama… Vist ei tasu. Sest niisuguse asja ajamine külvab paratamatult kahe vennasrahva vahele kibedust – ning seda pole meile pahaendeliselt muutuvas maailmas absoluutselt tarvis.
Ise küsimus on aga see, et Soomest näib viimasel ajal lausa ebameeldivalt kujunevat teatud Eesti vastase agitatsiooni turvaala. Bäckman, Hietanen, Lotila – nii tühised kui need tegelased iseenesest ka pole, nii selgelt kui nad ei tegutseks meie idanaabri eriteenistustelt saadud juhtnööride kohaselt, on neil propagandistlikust seisukohast just see väärtus, et nad tegutsevad Soomes.
Maal, mis on otsekui Eesti vanem vend; rahva hulgas, kes oma keelelise, geograafilise ja mentaalse läheduse tõttu eestlastele on meiega teatud mõttes just nagu samastatav. Ja siin see konks peitubki. Saab öelda, et näe, kui juba soomlased, kes on peaaegu et eestlaste alter ego, seal toimuvat venelaste vastaseks genotsiidiks ja fašismi rehabiliteerimiseks nimetavad ning selle avalikult hukka mõistavad, siis peab asi ikka tõesti hull olema.
Ja vaat siin oleks vaja, et Soome võimud resoluutsemalt tegutseksid ning oma ametliku – Eestit eeldatavasti toetava – seisukoha mitte vaikselt ja diplomaatilistes ringkondades välja ütleksid, vaid seda valjuhäälselt meedias tiražeeriksid, kõik need Bäckmanid äärmuslasteks kuulutaks ja – miks ka mitte – nad vastavate laimu ja vaenu õhutamist käsitlevate paragrahvide alusel vastutusele võtaksid.
Paraku on see väheusutav, sest finlandiseerumise traumadest ikka veel toibumata soomlastel ei jätku niisuguste sammude astumiseks lihtsalt jõudu.
Õigupoolest siin ongi praeguste eestlaste ja soomlaste kõige suurem erinevus. Sel ajal kui meil räägitakse Venemaast, stalinismist, kommunismist, repressioonidest ja praeguse Venemaa revanšistlikest taotlustest palju, avalikult, ausalt ja avameelselt, pole Soomes nendel teemadel kõrgendatud profiili võtmine heaks tooniks.
Ja küsimus pole siinkohal sugugi üksnes selles, et Helsingis kardetakse Moskvat, nagu meil üldiselt arvatakse. Jah, muidugi kardetakse ka Moskvat, aga on veel üks põhjus, miks soomlased oma ajaloo sellele lõigule meelsasti tagasi ei vaata.
Selleks põhjuseks on üldrahvalik süükompleks. Varjatud häbi selle pärast, et Teise maailmasõja järel mõisteti häbiväärselt kohut paljude inimeste üle, kes kahes Nõukogude Liiduga peetud sõjas kangelaslikult oma riigi huvide eest seisid; häbi selle pärast, et oma elu eest Soome põgenenud eestlasi Stalini mõrtsukatele hulgaliselt välja anti; kõige rohkem aga häbi selle pärast, et külma sõja, idakaubanduse ja Kekkoneni kuldaegadel kotiryssä’dega sõbrustati, üksteise järele nuhiti, üksteise peale kaevati ja oma tõelisi tundeid perversse järjekindlusega maha salati.
Muide, seda lugedes ei maksa ühelgi soomlasel ega Soome sõbral solvuda – kõike seda alandust ja enesesalgamist oleme küllalt tunda saanud meiegi. Ainult et meie olime otseselt okupeeritud ja represseeritud. Ning tahame nüüd – nii raske kui see meie muserdatud ühiskonnas ka pole – kõige sellega kasvõi samm-sammult lõpparvet teha.
Seepärast: me ei oota soomlastelt vabandust. Me saame nendest paremini aru, kui nad ise endast saavad. Me ootame neilt selgelt artikuleeritud solidaarsust, eemaldumist oma finlandiseeritud minevikust ja minevikuvarjude majast peletamist. See välistaks muu hulgas ka Soome muutumise Eesti (aga tegelikult Soome endagi) suhtes vaenulike aferistide turvaalaks.
