Mart Helme: Mis rolli mängis Eesti Jeltsini tõusmisel võimule?
Aeg kasvatab halastamatult unustust ja kuhjab sellele kamuflaažiks üha uusi sündmusi. Enam-vähem sama juhtub inimestega, kes omas ajas murranguliste sündmuste keskel tegutsesid. Nad on lihtsalt nimed, mida teatud kontekstis mainitakse. Mulle tundub, et sama kehtib täna 81 aastat tagasi sündinud Boriss Jeltsini puhulgi. Mees, kelle nime veel tosin aastat tagasi teadis Eestis eranditult iga inimene, on paljudele noorema põlvkonna esindajatele vähetuntud, võib-olla tundmatugi. Igal juhul ei kutsu see neis esile mitte mingeid erilisi tundeid või assotsiatsioone. Kuid peaks. Sest Jeltsinita poleks Nõukogude Liit lagunenud nii, nagu ta lagunes – peaaegu veretult. Ja Eesti iseseisvunud nii nagu ta iseseisvus – täiesti veretult.
Kõige selle juures väärib tähelepanu tõsiasi, et ei Nõukogude Liidu lagundamine ega Eesti iseseisvusele kaasa aitamine olnud Jeltsini sügavatest sisemistest veendumustest välja kasvanud eesmärgid. Jeltsinil polnud Nõukogude Liidu ladvikus 1989.-1990. aastal puhkenud võimuvõitluses lihtsalt kuigi palju muid alternatiive. Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi poolt kõrvale tõrjutuna oli tal võitluse jätkamiseks vaja leida lihtsalt uus toetuspind. Selles olukorras käitus Jeltsin julge mängurina. Ta sõlmis liidu vene demokraatide – ja liiduvabariikide rahvuslike eliitidega.
Moskva seisukohast – ja Jeltsini enda komparteilise aparaaditöötaja seisukohast – oli see sõna otseses mõttes liit vanakurjaga. Kuid see liit tagas Jeltsinile valimise Vene Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Föderatsiooni presidendiks.
Vähem ambitsioonikas tegelane oleks sellega rahuldunud. Meie õnneks Jeltsin aga mitte. Jeltsin soovis tõelist võimu ja kättemaksu Gorbatšovile. Selleks pidi Vene Föderatsioon jääma mitte lihtsalt üheks Nõukogude Liidu subjektiks, kus kehtivad Kremlis istuva liiduvalitsuse käsud ja keelud, vaid tõeliselt iseseisvaks võimukeskuseks, mis muudab endast sõltuvaks hoopis Kremli. Tee selleni viis aga läbi liiduvabariikide ja Vene Föderatsiooni vastastikuse suveräänsuse (loe: Kremlist sõltumatuse) tunnustamise.
Balti riikide iseseisvumisliikumiste maha surumine
Nõukogude Liidu säilitamise seisukohast oli 1991. aasta algul esmatähtis maha suruda kõige kaugemale arenenud iseseisvumisliikumised Balti riikides. Jeltsin mõistis seda. Aga võib-olla, et ka lihtsalt teadis, mida Kremlis plaanitsetakse. Seda imetlusväärsem on tema otsus nimetatud aasta jaanuaris kõigi riskide kiuste Tallinna tulla ning siin kõigi kolme Balti riigi esindajatega allkirjastada jaanuarilepingud, milles Vene Föderatsioon tunnustas Eestit, Lätit ja Leedut suveräänsete riikidena ja kõik kolm Balti riiki omakorda andsid vastava tunnustuse Vene Föderatsioonile.
Läks veel peaaegu aasta, enne kui Belovežje lepingutega Nõukogude Liit lõplikult ajalukku saadeti, kuid Jeltsini võimuvõitluse sisemisest loogikast kantud (hull)julge initsiatiivita 1991. aasta jaanuaris võinuks sündmused – ka Balti riikides – kujuneda hoopis teistsugusteks.
Samuti olid 1991. aasta augustiputši läbikukkumise järel jaanuaris Tallinnas sõlmitud lepingud selleks garantiikirjaks, mis lisas teiste maailma riikide valitsustele söakust tunnustada Balti riikide iseseisvust diplomaatiliste suhete sisseseadmisega.
Mul oli au Boriss Nikolajevitš Jeltsiniga korduvalt kokku puutuda. Poliitikas ei ole sõprust ja rahvusvahelistes suhetes järgivad riigid üksnes huvisid. See, mis oli Jeltsinile kasulik 1991. aastal, ei olnud talle enam kasulik kõigest mõned aastad hiljem. Vastavalt muutis ta ka tooni oma suhtumises Eestisse ja teistesse Balti riikidesse. Ent tegelikult... tegelikult ta ju üksnes urises ja haukus, ei väänanud meie käsi aga kunagi nii, et me valu pärast tõepoolest nutnud oleksime. Me saime kõik, mis me tahtsime, lõpuks isegi NATOsse.
Ma arvan, et Jeltsin mäletas surmani, kui tähtsat rolli mängisime meie tema tõusmisel võimule. Meil tasub mäletada ka peale tema surma, kui tähtsat rolli mängis tema meie saamisel iseseisvaks riigiks.
