“See koletis (Venemaa) korrastab aastal 2008, kui presidendivalimised mööda saavad, taas oma praegu pisut segaduses ning omavahel rivaalitsevad read, ning siis me alles näeme, missugune kimäär Kremli tornide varjust välja roomab.

Selle kimääri igapäevaseks poliitikaks saab jõhker ähvardamine, alatu väljapressimine, vajalike inimeste ülesostmine ja poliitiliselt motiveeritud inimröövid ning mõrvad. Ning seda mitte üksnes Venemaal, vaid ka teistes riikides. Ei lähe paari aastatki, kui Venemaa hakkab olema maailma räigeima terroristliku režiimiga riik /---/.”

Praegu Gruusias toimuv on Venemaa eriteenistuste poolt viimastel aastatel detailideni välja töötatud Suure Plaani elluviimise algus. Selle plaani eesmärgiks pole sugugi üksnes oma mõju ja positsiooni taastamine endise Nõukogude Liidu territooriumil.

Gruusia on Suure Plaani proloog

Jah, Gruusia üle kontrolli saavutamine tähendab Venemaale Aserbaidžaani ja Kesk-Aasia nafta- ning gaasirikaste riikide äralõikamist Lääne turust ja sealt ammutatava raha ja poliitilise kontrolli suunamist Kremlisse. Jah, Transnistria iseseisvuse tunnustamine suruks põlvili Moldova, tooks selle lõplikult tagasi Moskva mõjusfääri ja võtaks sel moel pihtide vahele Ukraina.

Jah, Krimmis Venemaa suveräniteedi kehtestamine paiskaks Ukraina konfliktide keerisesse, mille tulemusena see riik laguneks. Jah, rahvustevaheliste kokkupõrgete vallandamine Venemaale logistiliselt ja strateegiliselt olulistes Eestis ja Lätis annaks Moskvale võimaluse sekkuda siinsetesse sündmustesse sõjaliselt ning looks talle võimaluse läänele dikteerida, missuguseid “iseseisvaid” Balti riike Moskvas aktsepteeritakse.

Ent see kõik on vaid Suure Plaani proloog. Plaani enda peaeesmärgiks on Vanas Maailmas leiduvate energiakandjate viimine Moskva kontrolli alla ja neile tuginedes poliitilise domineerimise kindlustamine kogu Euraasias. Ja seeläbi kogu maailmas.

Utoopia? Sugugi mitte. Vana Euroopa on juba seotud Venemaaga energiasõltuvuse kaudu. Energeetikast ja toormest sõltub kogu lääne heaoluühiskonna stabiilsus — ja Moskva ei kõhkle vajadusel hetkegi Saksamaa, Soome jt heaoluriikide poliitikutele näitamast, kuidas neilt nende nii kindlana tunduvad toolid alt lüüa. Seda muidugi juhul, kui need tõepoolest Venemaale hambaid näidata julgevad. Paraku näeme pigem, kuidas sealsed poliitikud ennast Kremlil üles osta lasevad.

Ka lääne demokraatia tugisammas USA on Kremli aktiivsel osalusel paralüseeritud probleemidega Lähis-Idas. Meenutagem vaid, kui kindlameelselt on Moskva aastate vältel toetanud Iraani, Hamasi, Põhja-Koread ja teisi terrorit rahvusvaheliste suhete elementaarseks instrumendiks pidavaid gangstereid. Tasub meenutada ka ühe Pentagoni tundmatuks jääda soovinud analüütiku sõnu vastuseks küsimusele, kas tõesti suutis al-Qaida iseseisvalt 9/11 operatsioonid ellu viia: “See käib kaugelt üle nende ajupotentsiaali”.

Putin matkib Hitlerit

Seega on Moskva osanud Euroopat ja USA-d vahetult ähvardava islamiseerumise ja islamiterrorismi rakendada liitlasena omaenda eesmärkide saavutamise teenistusse, neutraliseerides sel moel — vähemalt ajutiselt — islamiterrorismi surve Venemaale.

Ka Hiina pole Venemaale kaugeltki seesuguseks ohuks, nagu meil korrutada armastatakse. Jah, Venemaal elab praegu juba miljoneid hiina immigrante. Kuid riigina on kasvavat toormenälga tundev ja Venemaa relvi himustav Hiina muudetud Venemaa suhtes vähemalt neutraalseks.

Miljard kolmsada miljonit hiinlast vajavad ju tööd — ja selle garanteerib neile (nagu ka sakslastele) suuresti Venemaalt tulev toore. Rääkimata Venemaa täitmatust turust, kuhu oma kaupa paisata. Ja Hiina kommunistlik ladvik, mis oma rahvast kardab, eelistab kindlasti stabiilsust Venemaa vastu ette võetavatele avantüüridele.

Kogu Venemaa praeguse eduloo kõige paradoksaalsem nüanss seisneb aga selles, et samal ajal, kui Moskva on oma rahva ajupesu alustalaks muutnud fašismi üle saavutatud suure võidu, kopeerivad Putin ja Co oma tegevuses üsna täpselt Hitlerit. Bluff ja jultunud agressioonid, millele arg ja mugandunud lääs operatiivselt vastata ei suuda, garanteerivad Venemaale täna sama edukalt nagu kolmekümnendatel aastatel Hitlerile, teistele riikidele kuuluvate ressursside allutamise oma kontrollile.

Just ressursid (maavarad) ja strateegilised võtmepositsioonid (Kaukaasia, Krimm, Baltikum jne.) on aga need, mis peavad tagama Venemaale rahvusvahelistes suhetes eelisseisundi ja manipulatsiooniruumi. Ning just selle teokstegemist Moskva praegu samm-sammult alustanud ongi. Saavutanud kord domineeriva positsiooni Euraasias, võib Venemaa lõpuks tõepoolest tunda, et on Ameerika Ühendriikidele mitte ainult järele jõudnud, vaid neist ka mööda läinud. Nagu unistas kord N Liidu juht Nikita Hruštšov.

Väljakutse läänele ja demokraatiale

Seega ei esita Moskva praegu väljakutset mitte niivõrd oma väikestele naabritele, vaid kogu lääne ühiskonnakorraldusele. Demokraatiale, kui soovite. Sest Venemaa võimu kindlustumine tähendab ühtlasi ka seal praegu valitseva autoritaar-kriminaalse süsteemi laiemat kindlustumist. See tähendab stalinistliku voluntarismi, formaalse kohtupidamise, ühtainust arvamust esindava ajakirjanduse, poliitiliste arveteõienduste ja eriteenistuste kõikvõimsuse kinnistumist.

See tähendab ka genotsiide ja etnilisi puhastusi ajaloost päritud rahvusküsimuste lahendamiseks, Kremli reeglitega mitte nõustuvate rahvuslike eliitide füüsilisest hävitamisest kõnelemata.

Berliinis, Helsingis ja mujal eksitakse muide, kui loodetakse, et grusiine, baltlasi või ukrainlasi Kremlile ohverdades ja Moskvat mitte provotseerides järg nendeni ei jõua. Suur Plaan puudutab vahetult ka neid.

Ja Kremlil on vahendeid, mida Suure Plaani esimese etapi täitmise järel kõhklematult ka vana Euroopa vastu rakendama asutakse. Nõukogudeaegsed luure- ja terrorivõrgustikud, organiseeritud kuritegevus, liitlasterroristid islamimaailmast ja mujalt, etniliste, rassiliste ja sotsiaalsete rahutuste õhutamine, šantaaž ning äraostmine — see on vaid lühike loend relvadest, mis nn lähivälismaa alistamise järel vana Euroopa ärahirmutamiseks ja kuulekaks muutmiseks käiku lastakse. Muide, nende vahendite kasutamist oleme näinud juba Politkovskaja ja Litvinenko näidete varal.

Läänel on viimane aeg Venemaa taltsutamiseks oma petukujutelmadest ja üksteise selja taha peitu pugemise lootustest ärgata. Esialgu alles nõrgale ja bluffivale surmavaenlasele tuleb paks punane joon ette tõmmata. Isegi kui see tähendab gaasi- ja naftatarnete ajutist katkemist ja sisepoliitilisi kriise heaoluriikides. Hind, mida hiljem maksta tuleb, on kordades kõrgem.

Eelduseks, et Venemaad taltsutada õnnestub, on aga muidugi euroatlantilise solidaarsuse taastamine ja juhindumine läänes deklareeritavatest moraalsetest ning õiguslikest põhimõtetest. Selleta ootab demokraatiat hukk. Demokraatia hukkumisele saab maailmas järgneda aga üksnes anarhia, millest võitjatena väljuvad totalitaarsed diktatuurid.