Mart Helme: Külma sõja uus algus
Miks Putin oma sõpru ja võõrustajaid siis niimoodi ärritas ja alandas? Põhjus on väga lihtne. Putin kasutas vanadusnõdra, otsustusvõimetu, ärahellitatud ning ahne Euroopa vastu zen budismist tuntud šokiteraapiat.
Olles varasemate käikudega — gaasirünnakud, poliitilised mõrvad, obstruktsioon Lähis-Idas jne — demonstreerinud oma jõhkrust, otsusekindlust ja kartmatust uue külma sõja ees, seadis Putin Euroopa Liidu seekord teelahkmele: kas meie või ameeriklased, kas gaas ja meiepoolne valmisolek sobinguteks — või konfrontatsioon kõige sellest järelduvaga Euroopa majandusele ja julgeolekule.
Et Putini sõnum laitmatult pärale jõudis, seda näitab vana Euroopa poolne masendatud vaikimine. Protestiks on häält tõstnud üksnes USA ja mõningate Põhja- ja Kesk-Euroopa riikide esindajad. Ehk siis need, kes tundsid, et Venemaa ähvardused ei lähe nendest mööda nii või teisiti.
Mis on siis Putini ühtäkki nii aktiivseks ja jultunuks muutnud? Eksivad need, kes otsivad vastust sellele küsimusele Venemaal peagi eelseisvatest valimistest. See on küll taust, kuid suhteliselt ebaoluline. Taust on pigem ka toorme järjest kerkivad hinnad, mis annavad Moskvale oma plaanide teostamiseks rohkem raha.
Peamine seisneb muus. Eelkõige selles, et Aasia hiiglaste kasvav energianälg on loonud Venemaale alternatiivi, mis vabastab ta senisest vastastikusest sõltuvusest kaubavahetuses Euroopa riikidega ja annab Venemaa kätte trumbid poliitiliseks väljapressimismänguks.
Sest tõepoolest, Venemaa võib praegu täielikult rahuldada oma tarbekaupade vajaduse koostöös Hiina, India ja teiste Aasia maadega, samas võib ta kogu — rõhutan, kogu — toodetava ja ekspordiks mõeldud toorme eksportida Aasia tiigritele, jättes Euroopa sepikojad Saksamaa ja teised täiesti kuivale.
Moskvale lisab enesekindlust ka 2001. aastal asutatud, kuut riiki (Venemaad, Hiinat, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Usbekistani) ühendava Shanghai koostööorganisatsiooni omavaheliste suhete kiire areng. See ühendus, milles vaatlejana osaleb ka Mongoolia, tähendab geopoliitiliselt ülivõimsat, kaht kolmandikku Euraasia mandrist, 1,5 miljardit inimest ja arvestatavat osa maailma toormeressurssidest hõlmava liidu embrüot ning just see liit, mitte üksnes Venemaa, on praegu väljakutse esitajaks ka USA-le.
Kui siia lisada veel USA (ja lääne tsivilisatsiooni vastu tervikuna) vaenulik islamimaailm, saame jõu, mille ignoreerimise luksust ei saa endale lubada isegi Ameerika Ühendriigid oma liitlastega.
Kes on aga üldse praeguses antiamerikalistlikus maailmas veel USA liitlased? Need, kellede peale Washington enam-vähem kindel võib olla? Eelkõige on nendeks anglosaksi maad: Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa. Seejärel vahetult enda nahal Venemaa ohtu tundvad Ida-Euroopa maad, Balti riigid kaasa arvatud.
Aasias käib võitlus kahe sündiva bloki vahel India, Euroopas nn vana Euroopa pärast. Ja see vana Euroopa püüab vilunud prostituudina silma teha mõlemale poolele. Putini kõrvakiil Euroopale oligi mõeldud selleks, et sundida Berliini, Pariisi, Roomat, Brüsselit ja kõiki teisi, kes omal ajal jäid Berliini müürist lääne poole, otsustama, kas Euroopa Liit valib Venemaalt tuleva gaasi ja muutub sel moel külma sõja aegsest märksa nõrgema Venemaa vasalliks või jätkab ta USA ripatsina. Et Euroopa Liit iseseisvat ja monoliitset jõukeskust moodustada ei suuda, on Moskval ilmselt selgem kui ikka veel ühise välis- ja kaitsepoliitika ning Euroopa põhiseaduse illusioonides elaval Brüsselil.
Eesti seisukohast oleks muidugi tervitatav, kui Euroopa jääks siiski Ameerikaga. Ent läheb sellega, kuidas läheb, Eesti senine Euroopa solidaarsusele sihitud vaikiv kurss välispoliitikas tuleb igal juhul lõpetada. Ja asendada selge julgeolekupoliitilise orientatsiooniga USA-le.
Peale selle, et niisugune orientatsioon on meile tekkivas olukorras ainus potentsiaalset julgeolekut pakkuv, kallutab see ehk millimeetri võrra ka Venemaa gaasisüstla otsa istunud lääne-eurooplasi otsustama reaalse, mitte verbaalse transatlantilise koalitsiooni kasuks.
Täna vajame neostalinistliku Venemaa ning tema läänevaenulike liitlaste vastu uut Trumani doktriini ja Berliini müüri. Ning sedakorda ei tohi me jääda sellest ida poole. Katsed Venemaad demokratiseerida on läbi kukkunud. Katsed Venemaad läänega integreerida on läbi kukkunud. On jäänud ainult üks võimalus: maailmarahu ohustav Venemaa tuleb uue külma sõja abil demonteerida.
