Mart Helme: Ettevaatust: Venemaa!
Kiire rikastumine ning selle nimel tehtud võlad või murtud kokkulepped mängisid enneaegse lõpu leidnud “ärimeeste” saatuses kindlasti otsustavamat rolli kui poliitika. Poliitika ja kõrged riigiametid olid siis pigem äri spetsiifilised vormid, sest teatud inimestele kasulikult hääletamise või otsustamise eest sai küsida raha, kõva raha, dollareid, mitte kiiresti infleeruvaid palgarublakesi. Suur osa sellest rahast, kümned ja kümned miljardid dollarid hoiustati aga välismaal, sest mine seda Venemaad ja tema valitsejaid tea, tahavad äkki ühel päeval kõike jälle “ausate ärimeeste” käes ära võtta. Ei saa Venemaal eraomanduse ja isiku puutumatust usaldada, ei saa.
Igatahes, kõik see, mis Venemaal siis toimus, oli selle riigi ajalugu ja traditsioone arvestades anomaalia. Need olid iz grjazi v knjazi (porist vürstiks) tõusnud tsaar Boriss Jeltsini perioodi kauboikapitalismi kuldajad, kus “uusi venelasi” ja peadpööritavaid edulugusid kerkis esile ning kadus nagu mustreid kaleidoskoobis. Kuigi juba siis oli selge, et igavesti see nii jääda ei saa.
Asjad hakkasidki muutuma Vladimir Putini võimuletõusmise järel. Täpsemalt: asjad Venemaal asetusid paika nii, nagu see Moskoovias tavapäraselt on olnud. Ehk et kõige mõõduks ja lähtepunktiks sai taas poliitika, impeeriumi huvid ja neid esindava kitsa oligarhilise kliki privileegid.
Just see lähenemisviis dikteeris Jeltsini ajal Moskva uute peremeeste meelest ohtlikul määral sõltumatuks muutunud regioonide taasallutamise keskusele, kriitilise ja pluralistliku pressi tasalülitamise, uue sõja vallapäästmise Tšetšeenias, stalinistliku fašismivastase retoorika kasutuselevõtu suhetes Balti riikidega, tooraine muutmise jõufaktoriks välispoliitikas ning väljakutse esitamise USA-le Lähis-Idas, Iraanis, Põhja-Koreas ja mujal.
Mis puutub hiljutistesse tapmistesse Venemaal, siis siin on konkreetsete kohtuotsuse langetamiseks andmeid liiga vähe. Ometi võib öelda, et nad mahuvad ühel või teisel moel käimasolevate protsesside raamidesse. Sest on üsna ükskõik, kas pankurite tapmise taga on kriminaalsed grupeeringud, sadulast löödud oligarhid või aina võimsamaks muutuvad eriteenistused, nii või teisiti on küsimus rahapesus ja valuuta suurtes kogustes Venemaalt väljatoimetamises. Mida kõvemini Venemaal kruvisid kinni keeratakse, seda tulusam seesugune äri ju on. Ja seda ohtlikum on nii selles osalemine kui ka selle vastu võitlemine.
Sama võime öelda ajakirjanike tapmise kohta. Taas — pole suurt vahet, kas neid tapavad bandiidid, korrumpeerunud poliitikud ja ametnikud või eriteenistused. Igal juhul on tulemuseks see, mida Kreml meediaväljaannete sõltumatust kokku ostes või administratiivselt piirates on püüdnud saavutada: tabuteemad, ajakirjanike enesetsensuur ja poliitiline korrektsus Kremli moodi.
Ent on veel midagi, mille mõrvade laine Kremlile hõbekandikul kätte toob. Selleks on ühiskonnas kasvav nõudmine korra ja julgeoleku järele ning valmisolek selle nimel piiranguid ja repressioone taluda. Vene ühiskonna sellesisulist “küpsust” demonstreerib muide kujukalt Gruusia päritolu isikute arvele võtmine. Nagu ka üldse Gruusia-vastase hüsteeria õhutamine.
Nii ongi Venemaa praeguseks tagasi oma lätete juures, milleks on absolutistlik-oligarhiline valitsemissüsteem, enda vastandamine võõrastele, siseriiklik terror, kogu ühiskonna politiseerimine, naabrite pidev ähvardamine, teiste riikide siseasjadesse sekkumine nii majanduslike, poliitiliste kui ka eriteenistuslike manipulatsioonidega ja konfrontatsioonide tekitamine geopoliitiliste võistlejatega.
Seda teades peame tõdema, et praegune Venemaa on maailmas ilmne ohuallikas. Ning kaugeltki mitte ainult oma väikestele naabritele.
