Mart Helme: Alistumine iseenda ees
Nimelt sedastas ta, et uutes oludes pole Saksamaa enam Lääne kaitsevall Ida vastu, vaid Euroopa keskpunkt.
Just sellest vaatepunktist tuleb meil võtta vaatluse alla ka Eesti saatus. Ideoloogiliste erimeelsuste ja Venemaa otsese sõjalise ähvarduse kadumine Läänele on kogu Euroopas loonud olukorra, kus välispoliitika päevakorda dikteerivad majanduslikud, mitte ideoloogilised või sõjalis-poliitilised huvid. Ja siinkohal ei saa erimeelsusi, mis lääne ja Venemaa vahel teatud ulatuses valitsevad demokraatia või inimõiguste küsimustes, pidada määravateks. Selleks on Lääne poliitikute mure oma heaoluühiskonna säilitamise üle ning suurkorporatsioonide kasumiiha liiga domineerivad.
Läänes muidugi mõistetakse, et Putini ja Ko näol on tegemist maffioosodega, kellega ei saa äri teha lepinguid lihtsalt käesurumisega kinnitades, ent samas on Läänes Putini puhul kadunud hirm, mis varjutas üle kõige Lääne suhteid N. Liiduga: hirm kommunismi levikuga kaasneva eksproprieerimise ees.
Venelased on imperialistid? Ja siis? Selle väikese vea anname neile andeks. Lõppude lõpuks sõltub Euroopa Venemaast märksa rohkem kui Venemaa Euroopast ja väited, nagu ei saaks Venemaa Läänega kauplemata kuidagi hakkama, kuuluvad lihtsalt soovmõtlemise valdkonda.
Just siit, sellest vältimatust vajadusest Venemaa toorme ja turu abil oma sotsiaalse turumajanduse poolt ära kurnatud majandusi vee peal hoida, tulenebki Lääne alandlik lepituspoliitika Venemaa suunal. Kenasti on selle oma „Suures malelauas” sõnastanud Venemaase tegelikult üldsegi mitte ülemäära soojalt suhtuv Zbigniew Brzezinski: „Venemaale tuleb pidevalt kinnitada, et Euroopa uksed on avatud, nagu ka uksed tulevasele osalusele laienenud transatlantilises julgeolekusüsteemis ning kunagi kaugemas tulevikus vahest ka uues üleeuraasialises julgeolekusüsteemis. ... tuleb väga hoolikalt – kõigis valdkondades - edendades mitmesuguseid Venemaa ja Euroopa koostöösidemeid.”
Siin on tegelikult kõik, mis meile oluline, öeldud. Tõlgime.
Esiteks: Euroopa Liidu peamine strateegiline eesmärk on igakülgne partnerlus Venemaaga, kus Balti riikidel on sillapeana käsitletava territooriumi, mitte liitu kuuluvate suveräänsete rahvusriikide roll.
Teiseks: ka julgeolekupoliitikas tuleb saavutada olukord, kus Venemaa kaasatakse euroatlantilise ruumi täieõigusliku partnerina. Selle saavutamiseks peab vältimatult eemaldama suhetest ülemäärased ärritajad. Niisuguste hulka kuulub ka vähemuste küsimus Eestis ja Lätis.
Ning kõik asetubki kenasti omale kohale. Saksamaa, mis pole enam Lääne kaitsevall Ida vastu, on muutunud selleks veduriks, mis veab Lääne-Euroopa idaekspressi. Loomulikult hoolisevad vedurijuhid ka selle eest, et raudteel poleks mingeid takistusi. Ning nende tubli töö tulemusena teevadki Eesti oma juhid lähematel aastatel ära selle, mida Venemaa eelnevatel aastatel ei surve ega ähvardustega saavutada ei suutnud. Pehmelt, hajutatult ja massiivse venelasi haletseva ajupesu saatel jõutakse kodakondsuse nullvariandini, kehtestatakse algul üksikute omavalitsuste, seejärel aga tõenäoliselt kogu Eesti territooriumil kakskeelsus, kõrvaldatakse „ülemäärased” takistused venelaste kui asendamatu tööjõu sisserändele Eestisse ning mehitatakse venelastest kodanikega meie bürokraatia ja valitsus. Mõnevõrra hiljem astub „transatlantilise partnerina” Eestimaa pinnale paratamatult aga taas ka vene sõduri saabas.
Ühesõnaga, kõik see, mille üle 1990. aastate algul peeti tuliseid diskussioone ja mille kaitseks kutsuti rahvast küll Lauluväljakule, küll Toompeale ning mille garanteerimiseks – eesti rahva peremeheõiguste garanteerimiseks - saavutati raske kompromiss meie Põhiseaduse näol, antakse nüüd käest. Seda ei tehta mitte okupatsiooni tingimustes, mitte jõhkra sõjalise surve ees paindudes. Seda tehakse põhimõttelagedusest, selgrootusest, alandlikkusest, argusest, saamahimust. Tehakse „sõprade” mesikeelse sosistamise, mitte politruki kurja kärkimise peale.
Eestlane olla ei ole uhke ja hää.
Vähemalt mitte praeguste juhtidega.
