Markus Larkovirta: Põhikooli sisseastumiskatsed on perverssed
Ise pean seda lausa perversseks, et elukohajärgsesse kooli saamiseks eeldatakse juba esimese või teise klassi eelnevat omandamist.
Põhihariduse omandamine on iga lapse õigus. Seda näeb üheselt ette Eesti Vabariigi haridusseadus, kus mingisuguseid põhikooli sisseastumiseksameid pole ette nähtud. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvides 9 ja 10 on sätestatud ühest küljest õpilase kohustus omandada teadmisi ja teisest küljest kohaliku omavalitsuse kohustus tagada võimalused koolikohustuse täitmiseks. Valla- või linnavalitsus on kohustatud määrama igale lapsele elukohajärgse kooli, kuhu ta ilma pikema jututa oodatud on.
Mu tutvuskonnas on mõned Tallinna pered, kelle lapsi sunniti oma kodulähedase kooli sisse saamiseks eksamile osalema. Ühel juhul on tegemist kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kooliga, kus lapse isa ja vanaemagi omal ajal käinud. Paraku on kool populaarne ka kaugemal elavate hulgas.
Seekord läks tuttava perega õnneks ja laps tegi sisseastumiskatse edukalt ära. Aga mismoodi on võimalik pidada seaduslikeks teise ja kohati lausa kolmandagi klassi tasemel oskusi, mida on lastelt mitmel pool sisseastumiskatsetel nõutud? Pealegi, kui need juba eelnevalt omandatud, milleks üldse esimesse klassi minna? Miks mitte otse teise või kolmandasse?
Õppekavade kohaselt peaks laps omandama kirjaoskuse põhikooli esimeses astmes. Ilma kirjaoskuseta aga sisseastumiskatse läbi ei lähe. Nii ongi kujunenud perversne olukord, et last ei võeta kooli, kus ta peaks lugemist õppima, kui ta juba lugeda ei oska.
Sisuliselt tähendab see vanemate kohustamist õpetama oma hiljemalt kuueaastastele lastele selgeks esimese klassi õppekava. Nii on seadusega riigile ja kohalikule omavalitsusele ette nähtud kohustus vaikimisi üle kantud lastevanematele. Vanematel on küll soovi korral õigus jätta laps kooli panemata ja tema hariduse eest koduõppe korras ise vastutada, aga mitte kuidagi ei saa vanemaid selleks sundida.
Põhiseaduse 12. paragrahvi kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed ega kedagi tohi diskrimineerida muuhulgas “varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu”. Sisseastumiskatsete kord aga diskrimineerib rängalt perekondi, kes ei suuda või taha ise oma kuueaastasele seda õpetada, mida ta seaduste järgi peaks asuma alles seitsmeaastaselt riigi ja kohaliku omavalitsuse ülalpeetava üldharidussüsteemi raames õppima.
Kui praegu kehtivat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust 2009. aasta sügisel riigikogus menetleti, ütles toonane haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas Postimehele antud intervjuus (30.11.2009), et selle seadusega kaovad esimese klassi sisseastumiskatsed hiljemalt põhi- ja gümnaasiumikoolide lahutamise käigus 1. septembril 2012. Minister Aaviksoo aga räägib Päevalehe eelpool nimetatud usutluses (EPL 15.6.2011) märksa tinglikumas kõneviisis.
Aaviksoo pole sugugi kindel, et sisseastumiskatsete kaotamine teoks saab, kuid lubab, et haridusministeerium “teeb kõik endast oleneva”, et sellekevadine olukord järgmisel aastal enam ei korduks. Ta vihjab sellele, et asi peab ehk veel kord riigikogust läbi käima, enne kui kord majja löödud. Nii siis tegutseb sisseastumiskatsete kaotamise nimel kaks järjestikust haridusministrit ja võib-olla samuti kaks järjestikust riigikogu koosseisu, aga sellegipoolest pole miski muutunud.
Asi on selles, et seaduse pikaks veninud menetlemise käigus kaotati põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, mistõttu ei realiseerunud Lukase lubadus sisseastumiskatsete lõppemisest. Lisaks on valla või linna kohustusi reguleeriva 10. paragrahvi sõnastus küllaltki hägune. Öeldud on, milliseid asjaolusid omavalitsus peab elukohajärgse kooli määramisel arvestama, ent samas pole otseselt määratud, et elukohajärgne kool peaks olema kodule lähedaseim, nagu seda eeldaks terve mõistus.
Koolikatsetest rääkides on sageli viidatud nn eliitkoolidele. Tuletan jälle meelde põhiseaduse 12. paragrahvi: kõik on seaduse ees võrdsed. Eliitkoole võib eksisteerida vaid riigis, kus peale lihtrahva elab ka eliitrahvas.
Eestis vähemalt formaalselt eliiti ei ole, sest kõik on kirjade järgi võrdsed. Nii peaksid loomulikult koolidki omavahel enam-vähem võrdsel tasemel olema. Maksumaksja raha eest ei tohiks ülal pidada peenema rahva jaoks erikoole, kuhu lihtsurelikel asja ei ole.
Hoopis teine asi on lapsed, kellel on eriline anne näiteks muusika, kunsti, spordi või mõnes teises erilises valdkonnas. Niisuguste väga andekate õpilaste jaoks on kindlasti vaja vastava kallakuga erikoole, kuhu ka sisseastumiskatsed on igati põhjendatud. Enesestmõistetavalt tuleb aga õpilaste valikul arvestada ainult lapse tegelikku andekust vastavas valdkonnas.
