Markus Larkovirta: Meie puhkusekombed on ajast ja arust
See on suur suvi, igaaastane ihaldatud ja kaua oodatud suvepuhkus. Tööd ja toimingud on jäetud pooleli ja pidu pannakse heinamaal, kus hämarik ulatab koidule käe. Viibitakse maal vanaema juures, suvilas, reisijala peal või linnas liivarannal. Kui üldse tööst mõeldakse, käib see kaastunde või kahjurõõmuga mõne tuttava kohta, kes sel aastal peab harjumuspärasel puhkamise ajal hoopis töö juures rügama.
Ühel ajal töötamine ja puhkamine on iidne traditsioon. Agraarühiskonnas reguleeris aastakäiku põllumajandus ja tööstuses tuli kogu protsess korraga peatada. Samuti käis igapäevne tehasetöö vahetustes.
Viimastel aastakümnetel on suures ilmas siiski seoses linnastumisega tasakesi hoogu kogunud veidi individuaalsema töö- ja puhkeaja trend. Järjest kasvav osa meist ei pea tingimata isegi konkreetsel tööpostil viibima. Ka tööd ei pea alati tingimata kindlal kellaajal tegema ja puhkust võetakse sageli paindlikult vastavalt vajadusele.
Ise meenutan sooja südamega, kuidas ma 30 aastat tagasi noormehena Stockholmis ühe finantsasutuse peakontoris töötasin. Mu lähimad töökaaslased olid kaks kuuekümnendates tädi, kes väga tahtsid just traditsionaalsel hooajal puhata. Olin hea meelega nõus seda tädidele lubama.
Minu jaoks oli see peaaegu et minipuhkus tööpostil. Töökoormus oli minimaalne ja needki vähesed ülesanded lahendasin omapäi tegutsedes kähku ja paindlikult. Ise eelistasin alles septembrikuul puhkusele minna, mida tädid väga imeks panid. Nendel oli minust isegi kahju, et pidin toredast Rootsi suvest ilma jääma.
Püüdsin vahelduva eduga seletada, et valgetest suveöödest sain ka mitte just kõige koormavama töötamise tingimustes osa. Seevastu septembrikuul olnuks kontoris juba üksjagu kiirem, aga sellegi poolest ilma minuta. Et ma üldjuhul vähemalt paariks-kolmeks nädalaks Kesk-Euroopasse läksin, ei jäänud ma küll suvest ilma, ehkki see just Rootsi oma ei olnud.
Mitmekesisemad eluviisid
Peale töö- ja puhkeaegade on paindlikkus, individuaalsus ja mitmekesisus kasvanud üldistes väärtushinnangutes ja eluviisides. Veel poole sajandi eest käis naiste elu paljuski — saksa lendsõna kohaselt — kolme K-tähe piires: kinder, küche und kirche — lapsed, köök ja kirik. Isegi tolleaegsed tulihingelisimad mässumeelsed naised vaevalt usuksid, missuguseid edusamme soolise võrdõiguslikuse suunas tänaseks on võetud.
Mu ülemöödunud sajandil sündinud vanavanemate põlvkonnal poleks ehk kerge mõista, et nii mees kui naine käivad kumbki omaette tööl väljaspool kodu ja jagavad kodused majapidamistööd võrdsetel alustel. Üle mõistuse läheks nendel ühest küljest tohutu tarbimine, teisest aga jutt sealjuures, et tuleks säästlikumalt läbi saada. Nüüdisaegsetest uusperedest nad kohe kindlasti aru ei saaks.
Traditsionaalne peremudel on lihtne: mees, naine ja 2-3 last, mu vanavanemate ajal küll märksa rohkem lapsi. Peale normikohase perekonna mahub praeguse leibkonna mõiste alla igasuguseid kooslusi alates ühe inimese ühikust kuni kommuunideni välja. Vahepeale jäävad pered, kus mõlemal vanemal on oma lapsed ja seepeale ehk veel mõni ühinegi. Lisanduvad veel igat masti vikerkaarepered ning samast või eri soost paariselud, kus laste saamine pole üldse eesmärgiks seatudki.
Tööelu muudatusi seletab paljuski üleminek agraarühiskonnast tööstus- ja teenustepõhise ühiskonna kaudu infoühiskondani. Muutunud on töö sisu ja väline raamistik, aga ka töö tähtsus meie elus. Seoses lisanduva vabaajaga tekib järjest rohkem sotsiaalseid suhteid, mis pole tööga seotud.
See avaldab juba otsest mõju väärtushinnangutele ja eluviisidele. Vanades ühiskonnamudelites oli igaühel otseseid kokkupuuteid peamiselt omasugustega. Niisuguse olukorraga jäädi ka üldjuhul rahule — otsene kokkupuude kas või kubjaga tähendas sageli peksa saamist mõisatallis.
Tööstuse kuldajastu ei jää stabiilsuses mõisaelule väga palju järele. Vabaaega oli küll rohkem, kuid tehasetööline suhtles tööväliselt peamiselt teiste tehasetöölistega. Töölised abiellusid enamasti omavahel ja nende lapsed läksid samuti tehasetööle. Nendes tingimustes õitsesid töölisklassi väärtushinnangud ja eluviis.
Praegune maailm on eelkõige interaktiivne. Sotsiaalsed suhted on endisaegadega võrreldes mitmekesisemad, mis soodustab väärtuste ja eluviiside lõimumist ja levimist. Tänu internetile toimub dialoog ka teiste rahvaste ja kultuuridega, mis omakorda üleilmastab mõtete lõimumist. Tänapäevses argielus ei kajastu niivõrd rahvuskultuuride kuivõrd erinevate üleilmaliste alamkultuuride mõju.
Paradoksaalsel kombel on ühiskondlikud muudatused põhjustanud muudatusi tööelus, väärtushinnangutes ja eluviisides, kuid kommet puhata jaanist juulikuu lõpuni pole nad sellegi poolest murdnud. Nii puhatakse Põhjamaades endiselt vahetult enne keskeurooplasi ja sisuliselt need omavahel kahe kuu jooksul tööalaselt ühenduses ei ole. Eks siin Põhjamaade osas on tähtsust kalendril: maakera ja päikese omavaheline ringkäik ja sellega seonduvad valged ööd eurodirektiividele ei allu ja mujal Euroopas vastavat loodusnähtust ei ole.
Nii nagu ma noormehenagi peavooolus ei ujunud, meeldiks mulle praegugi omamoodi puhata. Vabakutselisena pean aga arvestama, millal puhkavad mu potentsiaalsed tööandjad ja koostööpartnerid. Selle eest on mul siiski vabadus oma igapäevseid töö- ja puhkeaegu endale meelepäraseks sättida ja juulikuul ei takista mind keegi oma enese lõbuks ja inimkonna hüvanguks mitte just kõige tasuvama loometöö kallal nokitsemast.
Seda ei julge ennustada, millised väärtushinnangud ja eluviisid on 50 aasta pärast au sees. Selle peale aga julgeks kihla vedada, et ka siis on Põhjamaade peavoolu puhkusehooaeg jaanist juulikuu lõpuni. Muidu veaks ka, ent mind pole enam poole sajandi pärast kihlveo panust sisse kasseerimas.
