Markus Larkovirta: Lotila ja Oja on elevandid portselanikaupluses
Kui rootslane vaatab elevanti, mõtleb ta sellest, kas looma hästi koheldakse või hoopis piinatakse. Ameeriklane mõtleb, kui palju elevandi abil võiks raha teenida. Soomlane ja eestlane aga on selle üle mures, mida küll elevant meist mõtleb.
Välismaalane on soomlase ja eestlase jaoks elevant, kelle arvamus vägagi korda läheb. Igalt Soomes või Eestis alaliselt elavalt välismaalaselt küsitakse alatasa, kuidas elu riigis ning riik ise ja selle rahvas meeldivad. Kõige rohkem rõõmustatakse mõistagi, kui meeldib, ent ka asjaliku ja põhjendatud kriitika peale ei pahandata. Ükski riik pole täiuslik ja konstruktiivne kriitika on ühiskonda arendav jõud.
Parimal juhul ongi välismaalase kriitilised märkused kasulikud. Temal on igapäevaelule teistsugune vaatenurk ja teinekord võib ta mõnele reaalsele probleemile tähelepanu juhtida, mis riigi põliselanikel kahe silma vahele jäänud, kuna nii on alati olnud. Asi on selles, kuidas välismaalasest elevant oma tähelepanekuid edastab.
Elupõline Soome teisitimõtleja Ruben Stiller ütles ühes ammuses telesaates, et Soomes tohib öelda mida iganes, kui ütleja ainult seda öeldes naeratab. Isegi karmi kriitika võtab soomlane naeratajalt vastu, kuna peab seda naljaks. Kes meist tahaks endast sellist muljet jätta, et sõbralikust naljast aru ei saa?
Oma naeratava kriitika teooriat on Stiller televisiooni saatejuhi rollis mitu aastat edukalt ellu viinud. Ent omal ajal sai ta Soome rahvusringhäälingust kinga, kuna kasutas raadiosaates ebaviisakaid sõnu ühe rahvusringhäälingu juhi kohta. Raadiokuulaja ei saa ju teadupärast kindlaks teha, kas saatejuht parasjagu naeratab või mitte.
Soome on sedavõrd väike riik, et sinna mahub vaid üks prominentne ja lugupeetav välismaalane korraga. Aastakümneid kandis ametliku välismaalase autiitlit Suurbritannia päritoluga lavastaja, telerežissöör ja kirjanik Neil Hardwick. Viimastel aastatel on tema mantlipärijaks kujunenud Saksamaalt aastal 1986 Soome kolinud teleajakirjanik, režissöör ja kirjanik Roman Schatz.
Hardwick ja Schatz osutavad sageli ka soomlaste veidratele külgedele ega karda ka teravate märkuste edastamist. Kumbki pole vist kunagi paksu verd ja pahandust tekitanud, kuna kriitika on alati heasüdamliku huumoriga vürtsitatud ja silmnähtava empaatiaga edastatud. Kui nendel midagi öelda on, taipab enamus soomlastest, et see on ikka asja eest.
Olen kuulnud teooriaid, et kõmuline Õhtulehe kolumnist Sami Lotila taotleb Eestis Hardwicki ja Schatzi taolist „ametliku välismaalase“ staatust. Selles kukub ta paraku haledalt läbi ja seda mitmel põhjusel. Temal pole kübetki Soome ametlike välismaalaste stiilitajust, huumorist ja taktitundest. Kui ta enda arust huumorit viljelebki, jääb see lugeja jaoks arusaamatuks.
Pean tunnistama, et ma enne käesoleva loo kallale asumist polnud ühtki Sami Lotila kirjutist lõpuni lugenud. Mõned korrad püüdsin küll, aga hiljemalt kolmanda lõigu juures pidin pooleli jätma, kuna süda läks pahaks. Lotila lood seda Eestit ei kajasta, kus ma ise elan ja mida ma armastan.
Artikli huvides vaatasin siiski mõned pasavillid täies mahus läbi. Ei leidnud ma seal huumorit ega empaatiat vaid ilkumist ja mõnitamist, faktide moonutamist ja siia-sinna kogemata eksinud tõeterade pahatahtlikku paisutamist ja liialdamist. Lotila lugudest jääb mulje nagu viibiks ta ööpäevaringselt Kopli liinide mahajäetud majades või kuskil mujal paadialuste juures ja kujundaks oma arvamust Eesti kohta selle alusel, mida seal näinud ja kuulnud. Eriline fetiš tundub tal olevat väidetavalt räpaste alukate vastu, mida pea igas kirjutises lugejale näkku hõõrub.
Sami Lotilale on häälekaid ja pealtnäha emotsionaalseid vastulauseid valju häälega karjunud näitleja Peeter Oja, kes teatavasti hiljuti Kolmeraudse saates peale Lotila ka Õhtulehe peatoimetajat Väino Koorbergi mahlakalt sarjas. Paradoksaalselt sarnaneb Oja paljuski... ei kellegi muu kui just Sami Lotilaga. Mõlema keelepruuk on äärmiselt provokatiivne ja viisakus jätab leebelt öeldes soovida. Kummagi puhul ei saa lugeja ega kuulaja täiesti kindel olla, kas nad ennast siiralt väljendavad või teevad hoopis rõvedat ja perversset pulli.
Nii mõnigi Õhtulehe lugeja on õigustatult küsinud, kas Soome kollases ajakirjanduses võiks ilmuda kellegi eestlase sulest sarnases stiilis laimukirjutisi Soome ja soomlaste kohta. Vaevalt küll, kuna Ruben Stilleri nimetatud naeratamisest pole seal jälgegi näha. Seevastu pean aga nentima, et Peeter Oja on näiteks Kreisiraadio saadetes korduvalt soomlasi ja rootslasi vaat et samal kombel mõnitanud kui Lotila eestlasi.
Sami Lotila on elevant portselanipoes, kes kõik teele jäävad nõud kas sihilikult või arusaamatusest katki tallab. Küsida jääb ainult, miks ometi tema hingevilju avaldatakse. Ju need peavad siis lugejatele huvi pakkuma. Ega Õhtuleht midagi sellist ei avaldaks, mida keegi lugeda ei taha. Arvukatest kommentaaridest võib järeldada, et elevandi mõtteid tahetakse kuulda ka siis, kui need ei meeldi.
