Marju Türnpu: Kuidas erivajadustega lastega toime tulla
Olen nüüdseks töötanud 26 aastat erivajadustega lastega, viimased 17 aastat mõõduka vaimupuudega lastega (kelle hulgas on olnud hüperaktiivseid, autiste jt). Seepärast arvan teadvat, millised erivajadustega lapsed ja nende vanemad on. Enamasti ei ole nad (erandeid on alati) metsikud ja oma õigusi taga nõudvad inimesed, nagu artiklist kõlama võib jääda.
Erivajadustega laste õpetamise ja kasvatamise eesmärgiks on üldiselt võimetekohane toimetulek eelkõige iseendaga, et minimaliseerida kõrvalist abi. Õpetus ja kasvatus on suunatud ühiskonda integreerumisele — õpetatakse käitumisreegleid erinevates olukordades, kuidas oma emotsioonidega toime tulla, õpetatakse võimetekohast tööd tegema jne, jne. Ühesõnaga, nende lastega tegelejad (ka enamus lapsevanemaid) püüavad anda oma parima, et erivajadusega inimene saaks iseendaga hakkama ja ei torkaks kuidagi negatiivselt ühiskonnas silma.
Antud arvamuloos häiris tugevalt üldistamine. Negatiivne kogemus, mis saadakse enda teadmatusest ja võimete ülehindamisest, ei tohiks olla üldistamise aluseks. Ärahellitatud, õpitud abitusega, agresiivseid ja allumatuid lapsi on ka nn tavalaste hulgas. Kõik lapsed üritavad kombata piire, mida tohib ja mida ei tohi. Piiride kompamine käib arengu, õppimise ja kasvamise juurde. Ka Kati Saara Vatmanni laste käitumine pärast “puudleid” (Vatmanni artiklist) ei ole just positiivne näide heast käitumisest või kasvatusest. Samuti leidub lapsevanemaid, kes arvavad, erinevalt õpetajatest ja kaaskodanikest, et nende nn normaalsed lapsed käituvad hästi. Ega muidu oleks praegu ühiskonnas poleemikat laste (vaba)kasvatuse teemadel.
Arvamusloost jäi häirima ka mõte, et lapsevanemad on justkui ise “süüdi”, et neil erivajadusega laps on. See mõte on minu meelest väga ülekohtune. Raske, kui mitte võimatu on oma eelmiste elude pattusid mäletada. Ja kui ka mäletaks, siis kas süükoormaga elades on kergem erivajadusega lapsega toime tulla?
Lõpetuseks tahaks anda mõned juhtnöörid, kuidas erivajadustega lastega toime tulla nii Kati Saara Vatmannile ja kui ka mõnele teisele ettevõtjale, kes ehk julgeb erivajadusega inimesi oma majapidamisse veel lubada.
Kui tahetakse head teha (mitte olla ema Teresa!), siis tuleks alustada ühe või kahe erivajadusega lapsega, kellega on kaasas ka lapsevanem või vastava koolituse saanud töötaja. Ei ole vaja lasta kohale tuua punti (Vatmanni enda termin) järelvalveta erivajadusega lapsi ja siis tõdeda, et olukord kipub käest minema.
Ka reeglid seal olemisele on kõigile ühesugused — söögi, järelevaatamise eest tuleb maksta kas lapsevanemal või omavalitsusel (ikkagi kapitalism); ühiselureeglitest — söögikorrad, järve ääres käimine, laudas või koplis viibimine jne — peavad kinni pidama kõik lapsed.
Liigne järeleandlikkus ja piirideta olemine mõjub kõigile lastele negatiivselt. Kui laps käitub ikka inetult, siis tuleb ta korrale kutsuda. Seda teeme ju ka nn tavalise lapse puhul.
Manipuleerimist kasutavad kõik, kes vähem, kes rohkem. Puue või erivajadus ei ole võluvõti, millega avatakse kõikvõimalikud uksed. Mõistlik erivajadustega arvestamine, mitte kõigi soovide silmadest lugemine, aitab paremini siseneda erivajadustega laste maailma. Ja selles maailmas ei olegi tegelikult midagi erivajaduslikku — ka nemad soovivad olla armastatud, omal moel vajalikud ning saada osa ühiskonna elust.
Autor on eripedagoog, Eripedagoogide Liidu liige ja töötanud erivajadustega lastega 26 aastat.
