Marika Villa: Saksa lapsed saavad immigrantide tõttu kehvemat haridust
OECD korraldatud esimese rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi PISA 10. aastapäeval meenutati, et 65 maailma riigi ligi poole miljoni 15-aastase õpilase võrdlemine näitas, et saksa noorukid olid oma eakaaslastest Soomes ja edukates Aasia riikides üldteadmiste ja oskuste poolest 1-2 aastat maha jäänud.
Kuigi iga järgmise uuringuga, mis viiakse läbi kord kolme aasta jooksul, on suudetud tulemust parandada, tuleb tõele näkku vaadates tunnistada, et viiendik peatselt töövõimelisest noorsoost Saksamaal, saab trükitud tekstist aru põhikooli tasemel ehk mõistab vaid lihtsamaid trükiseid. Arusaadavalt on see takistuseks nii elukutse valikul ja omandamisel kui ka igapäevaelus.
Kui esimesed kokkuvõtted ehmatasid nii, et räägiti isegi hariduskatastroofist, siis rahulik analüüs on toonud esile probleemide põhjused, mis endast seni väga heal arvamusel olnud Saksa haridussüsteemi kimbutavad. Esiteks sai kinnituse see, et Saksamaa on vaieldamatult sisserännumaa. PISA andmetel oli 20% testituist migratsioonitaustaga.
Oluline on see, et demograafilised proportsioonid põhirahva kahjuks aina suurenevad, kusjuures sisserändajate mass ei pärine haridusele vastuvõtlikust osast ühiskonnas. Teiseks leiti, et mitte hariduses, vaid õpitulemustes on vajakajäämisi, teisisõnu pole kehv mitte kool, vaid viiendik klassist on nõrk. Lisaks olevat Saksamaa hariduse kesises üldpildis süüdi suurlinnade probleemlinnaosad, kus elab sotsiaalne alamkiht (migrandid või mitte, pole oluline), ning kuhu ei koli poliitikud, haritlased ega kunstnikud.
Koolivägivald ja räme sõim
Juba kooli astumisel on alamkihist pärinevad lapsed aastaid tavaperede eakaaslastest maas, ja seda vahet peab tasandama kool. Teisisõnu peab haridusasutus lahendama probleemi, mis pole tema tekitatud ning milleks teda ei ole ka ette valmistatud. Asjaolu, et kõik edendavad ja upitavad eriprogrammid lastele hariduskaugetest või -ükskõiksetest peredest rahastatakse normaalsete kesk- ja ülemkihi laste arvelt, on loomulikult tekitanud rahulolematust ka lastevanemates.
Ilmselt ei oska need lapsevanemad aru saada, kui väga rikastav on kultuuriline mitmekesisus ja eriti õppimine koolis, kus saksa keelt räägib emakeelena vaid 1/5 õpilastest.
Äsja ilmus ühe abituriendi raamat „Raske pettumus koolis”, milles autor kirjeldab õõvastavat koolielu pideva vaimse surutise õhkkonnas. Väiksest Hessenist Berliini asunule oli tõeline šokk, et siin tohib kaasõpilasi päevast päeva sõimata hooratütreks, litaks, juudiks või katoliiklaseks (kohe näha, kes on sõimajad) ja õpetajad ei võta midagi ette!
Kord vähemuse eripära tolereerimisega alustanud kool pole suutnud vahetada vagu, kui vähemusse jäid sakslased. Kool aktsepteerib isegi võõraste vägivalda, lubades mõnitusi ja mobbingut (kiusamist) ning seda kultuuri eripäraga põhjendades ning selle mõistmisele üles kutsudes. (Olen ise pealt näinud, kuidas koolipoiss õpetaja silme all täiskasvanule karjus „Ma n..un sind!” ja õpetaja selle peale noogutas: „Jah, ta on meil tõesti selline.“).
"Multi-kultist" on saanud "monokulti"
Et Saksa koolis valitseb islam ja õpetajad püüavad mitte eksida selle reeglite vastu, on niisamuti mõtlema panev, kui küsimus integratsiooni võimalikkusest koosluses, mille enamus on võõra taustaga. Kuidas tuua kedagi Saksa kultuurile ja teadmiste väärtustamisele lähemale, kui neid pole seal ollagi? Et kunagine terve-maailma-embajate ja "multi-kulti" ideaal on muutunud „monokultiks”, on 20-aastane raamatu autor oma nahal tunda saanud.
Saksamaal teatakse, et keele valdamine on see, mis õpilased headeks või halbadeks jaotab (poliitilist korrektsust järgija ütleks: headeks ja samuti headeks, kuid vähem). Nõuda, et siin avataks riigikoole migrantide keeltes, pole ilmselt nende rääkijaile pähe tulnud, välja arvatud Türgi peaminister Erdogan. Võib arvata, et niisuguse idee välja käimiseks peab omama veidi üldharidust ja intelligentsi, millest on migrantidel ilmselt puudu.
Üksikud türgi koolid on riikliku tunnustuse ja toetusega erakoolid, kus türgi keel on teine võõrkeel inglise järel, ülejäänud ained ikka saksa keeles. Õpivad neis kesk- ja ülemkihti välja jõudnud türklaste lapsed, kelle vanemate meelest riiklik kool kogu oma suurepärase rikastava mitmekesisusega nõutavat haridustaset ei taga. Märkimisväärne, et just PISA tulemuste avaldamine innustas ettevõtlikke lastevanemaid rajama erakoole, maksuga 180 € kuus.
Kuid võib olla peitub saksa õpilaste tagasihoidlike PISA testi tulemuste põhjus mujal? Kas äkki hoopis selles, et igal nädalal jääb üle riigi ära umbes miljon koolitundi kokku 12 miljonist? Ja et neist pooli ei asendata? „Welt am Sonntag-i” andmetel jääb ametikoolides ära iga kümnes õppetund, gümnaasiumides ning põhikoolides vastavalt 8% ja 4%. Puudu on 10 000 õpetajat! Paljud vanad olijad on pikka aega haiguslehel, tihti läbipõlemise sündroomiga. Mullu Münchenis Odeoni platsil Saksa koolisüsteemi vastu meelt avaldanud lastevanemad olid ühel meelel selles, et haridust tuleb reformida täna, kui ei taheta probleemide süvenemist homme.
Ja mida meil teistel siit õppida oleks?
Esiteks seda, et riigikeelt mitte oskavad õpilased viivad klassi taseme alla.
Teiseks seda, et hariduskaugetest perekondadest ja migratsioonitaustaga õpilased alandavad riigi kohta OECD uurimustes. Jah, asukoht tabelis pole ju tegelikult oluline, ent tähtis on, et see takistab emakeelt valdavatel õpilastel õppimist.
Kolmandaks tasub kõrva taha panna seda, et ennastsalgav ja üleüldine headus teiste vastu kipub lõpuks kätte maksma.
Viimaseks tähelepanekuks on see, et sagedamini tuleb kasutada võlusõna. Millist? Sellest juba mõnes järgmises loos.
