Margus Lepa: Tutvumine kommentaatoriga
Ja nad „ajavad eesti asja”, on blaseerunud kaaskommentaatorite nõmedusest ja teavad täpselt, et „böö”. Kord tegin kommentaaris sellekohase märkuse, rõhudes sellele, et isegi kui mõnelt kommentaatorilt tuleb tõene info, ei saa seda tõsiseltvõetavalt tsiteerida — mismoodi sa viitad, et „Töllmokal, notsul, zebral, Tölpal või Delfi OH SA TÜRAl on kindlad andmed korruptsiooni kohta valitsuses”?
Ja sama rumal tundub sellises seltskonnas oma nime all kommenteerimine, mida ajakirjandus võib serveerida umbes nii: „Töllmoka, Tölpa ja OH SA TÜRA kõrval on küsimust kommenteerinud ka Margus Lepa ning akadeemik see-ja-see.” Ühesõnaga — ütle mulle, kes on su sõbrad — ja Töllmokk, notsu, zebra, Tölpa ja OH SA TÜRA oled sinagi.
Huvitavamad vastulaused minu kommentaarile olid järgmised:
1. detsember: Tölpa
Margus näib olevat mingi viiruse ussi poolt puretud. Ehkki talle ei ütle midagi Tölpa, sookas, Mart Kuusk või Jüri Must, ikka on virisemist. Ikka on talle vorm tähtsam kui sisu. Et kes ütles, mitte et mida ütles. Kuna olen ka ise nõukogudeaegne, siis tunnen selles oigamises ära kunagise luulu. Et KGB-l oleks selge pilt, kes ja mida ütles või tegi. Nüüd on samad asjad, kuigi teiste nimede all peidus. Ehk oleks Margusel kergem, kui ta ei püüaks mängida ei kagebisti ega kapokat.
1. detsember: sookas
Kuule, Lepa. Ega kõik pole sellised verbaalsed ekshibitsionistid nagu sina. See, et paljud ei soovi oma nime all esineda, tuleneb sellest, et neil ei ole haiglaselt vohavat nartsissismi. Pani mõtte kirja, ja aitab. Tähtis pole mitte ütleja nimi, vaid mõte. Head või halba mõtet ei pea tingimata siduma konkreetse isikuga. Sellest viimasest olid vaimustuses natsid, kommunistid ja Lepa.
1. detsember: Ingrid Margus Lepale
Vaata, igaüks ei sünni printsiks või printsessiks. Üks vägagi nimekas (alati oma nime all esinev) inimene ütles selgelt välja, mida meie, reakommentaatorid, peame arvestama, kui üldse tahame suud paotada: „Sinu nimi ei maksa mitte midagi!” Mõistad?
Igapäevase suhtlemise raames väärivad need vastused vaieldamatult tähelepanu, kas või selle pärast, et tegemist on kahesuunalise protsessiga. Parafraseerides koputajast rähnipoisi lugu siis nii: orjaveri on see, mis elujõulisest eestlasest notsu, zebra, Töllmoka, Tölpa või OH SA TÜRA teeb. Ja teistpidi: varjunimi on see, mille identiteedi sa järjest enam omaks võtad ja kellega samastudes temaks ka saad. Ehkki kommenteerinud Ingrid on veel Ingrid (vist, kuigi äkki oli ta varemalt Juhan?), tunnistab temagi, et üks Tallinna tavaülbur ta kord oma kommentaariga surmani ära ehmatas.
Kas sel põhjusel ongi käputäis aktiivsemaid inimesi oma nime jm EPL-i „pihiisa” juures registreerinud ja samas varjunime all kommenteerima jäänud? Aga loota, et nad kapist välja tulevad? Ei iial! Ja kui kutsuda inimesi millegi poolt või vastu meelt avaldama, ei saa nad ju tulla, sest muidu võidakse ju teada saada, kes on notsu, zebra, Töllmokk, Tölpa või OH SA TÜRA. Ja veel kord: mida neist loota, kas julgust, ausust või veel midagi?
Ja nüüd võiks vormireegleid rikkudes teha pisukese pilguheidu meie silmapaistvatele. Parteinimekirjadega põlistatud ja meedias raha tõttu armastatud jätaksin välja ja suunaksin pilgu nn teisele ešelonile, nendele, kellel on kõrgendatud nõudlus tähelepanu järele. Kes need on? Eelkõige igasugused vähemused, kes soovivad domineerijaõigusi.
Teises järjekorras üksiküritajad, kes soovivad oma nime põlistada. Siia käivad näiteks Ain Saar ja Aavo Savitch, kes tahtsid luua neile absoluutselt kuuleka ja neid imetleva (apoliitilise ja eesmärgitult paigalseisva) Rahvusliku Liikumise, aga ei arvestanud, et ladvikusse võib teisigi võimuiharaid sattuda. Dmitri Klenski, kes ilmselt nõukogude võimu jätkudes oleks tuntud dissident ja nõuaks Tallinna pronkstootemi kohest maha võtmist ja eesti keelt riigikeeleks — väidan nii selle pärast, et tema eesmärk ei ole mitte probleemide lahendamine, vaid enesepõlistus ajaloos Klenski nimekirjaga, kuhu kuulub tema „hiiglaslik imetlejatering” — vastasel juhul oleks grupeeringu nimetus viidanud eesmärgile, eks ole?
Üksiküritajatest nimetaksin veel meediahaibitud Jüri Liimi, kes viskas kaamera kaudu rahvale hiigelveksli, kohtuliku arupärimise käigus lapsemeelset ja arga väljakeerutamist viljelema hakkas ja selle najal päris pikalt ratsutanud on. Muide, kohtupidamine tema üle on veel aste totram ja lausa sunnib kahtlema meie kohtusüsteemi tervemõistuslikkuses.
Teiseks muidugi Kalev Rebane, kelle ütlemistes tegelikult viie protsendi ulatuses täiesti häid ja arvestatavaid mõtteid on, kuid — seda on vähe; ülejäänu järgi näikse mees pikemat ravi vajavat.
Jüri Böhm on oma ülesande täitnud — riikliku põhitähelepanu tootemile juhtinud — ja tagasi tõmbunud. Ilmselt oli temagi eesmärk üksainus politsei turvatud ühemehesööst ja ei midagi enamat.
Konkreetse ja jõulise käiguga tuli välja Jüri Estam, kes aga pooltki nii palju meediakära ei põhjustanud kui eelmised. Ja teate, miks? Sest ta ei tee pulli, vaid ajab selget rida testides, kas meie põhiseadus ikka kehtib. Ja selle pärast temast ei kirjutata ega räägitagi. Muide, 13.12. peaks tal taas kohtuistung olema.
Tiit Madisson on korduvalt juhtinud tähelepanu riigi tänastele kitsaskohtadele. Teda on üritatud klouniks teha, aga see pole õnnestunud. Muide, Toompeal enne presidendivalimisi korraldatud meeleavaldusel andis ta pärast registreeritud sõnavõtte lõppsõnas korralduse võimendus välja lülitada vältides sel kombel ürituse lõpu hajumise lõpututesse teemasse mitte puutuvatesse haladesse.
Hakates kalduma kadentsi poole, küsin: mis on ühist esimesel ja teisel grupil, kui üks sahistab põõsas ja teine on edevusest hullumas?
Ise pakuksin vastuseks, et kummagi peale ei saa kindel olla. Kui anonüümsesse kommentaatorisse võib veel suhtuda umbes nagu laternapost suhtub koerasse, siis edevusest hullunud (noorte keeles tähistab neid termin „tähelepanuhoorad”) on oma enesekesksuses võimelised ära rikkuma ka parima plaani. Vaat see on, mis õhutab minus vihkamist ja vaenu; see on ka, mis ei lase inimestel normaalselt suhelda ega normaalset riiki üles ehitada.
