"Tegemist on sama erakonnaga, mille juht siseministrina juba 1995. aastal šokeeris avalikkust enda ja teiste poliitikute omavaheliste kõneluste salaja lindistamisega.

Paistab, et Keskerakond ei ole tookordsest lindiskandaalist midagi õppinud ja jätkab nüüd nuhkimisega teiste poliitikute elektronkirjavahetuses. Seda ei saa jätta hukka mõistmata.

Miks aga rääkida poliitilise moraali kriisist? Kas see skandaal oli viimane piisk karikas, mida enne juba täitsid Hermann Simmi riigireetmine, Rahvaliidu maadevahetuse skandaal, IRL-i elamislubadega ja võimalik, et ka mõjuvõimuga hangeldamine ning kaitsepolitsei ametniku seostamine allilmaga?

Arvan, et poliitilise moraali kriis ei seisne üksnes poliitikute ja riigiametnike kuritegude suuruses ja rohkuses, vaid selles, kuidas poliitikud ja erakonnad neile tegudele reageerivad. Just erakondade ebaadekvaatsed reageeringud panevad muretsema.

Rahvuslik-konservatiivse erakonna aukohtult oleks oodanud palju karmimat hinnangut inimestele, kes tegelesid elamislubade müümisega meie suhtes mitte kõige sõbralikuma riigi kodanikele.

Keskerakond ei kiirusta võõra kirjavahetuse omastamist hukka mõistma ja ajab lapsikut udujuttu sellest, kuidas kirjad nende kätte sattusid.

Kuigi õiguskaitseorganid teevad head tööd kuritegude avastamisel, on inimestel praegu ikkagi tunne, et väikesed sulid ripuvad võllas ja suured sõidavad tõllas. Puudub kindlustunne, et ka tõllas istujad võivad sõita kohtumajja ja vastutada oma tegude eest.

Iga päevaga kaotavad meie poliitikud ja erakonnad suurimat kapitali, mis neil on – inimeste usaldust. Skandaalidesse mässitud parteide sees minetavad liikmed usalduse juhtide ja erakonna vastu. Rahvas aga hakkab umbusaldama kõiki poliitikuid. Kahjuks ei ole umbusaldamine ratsionaalne, vaid see suunatakse valimatult kõigi poliitikute ja kogu riigikogu vastu.

Suurim oht seisneb selles, et inimesed ei näe enam põhiseaduslike institutsioonide mõtet, võõranduvad võimust ja lõpuks ka oma riigist.

Usalduse taastamine poliitikute, erakondade ja riigikogu vastu sõltub praegu eelkõige poliitikutest endist. Kui nende hulgas on piisavalt tugeva moraalse selgrooga inimesi, kes seisavad demokraatliku õigusriigi väärtuste eest ja näitavad oma tegudega, et poliitiline eetika pole tühi sõnakõlks, siis on meil veel lootust."

Kirjutise autor on Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja