Maret Samel: Lapsi toob kurg, koeri auto

Minu pere elab suurelt maanteelt ärapöörava metsatee ääres, lähim aastaringne naaber asub nii poole kilomeetri kaugusel. Nagu see Eesti küla on, eriti kui osa suitse on mahajäetud ja osa kasutatakse ainult suvel.

Naabrimees Uno on mulle rääkinud, et igal sügistalvel leiab ta ikka mõne metsa toodud ja seal maha jäetud koera või mitu kassi. Eks ikka ju on vaja lapsele suveks kassipoeg, jänku või koerakutsikas võtta. Mais või juunis, kui see maaleminek on. Suvemajas hea neil kahekesi mütata. Tegelikult on päevitunud punnpõskne laps helerohelise muru taustal kutsika, kassipoja või lontkõrvküülikuga mängimas ju imeilus vaatepilt. Hea köögiaknast kiigata, päris heldima paneb kohe.

Sügiseks aga selgub, et kutsikas tahab tegelemist, mängimist ja koolitamist, pealegi pissib ja ei olegi siis vagusi, kui inimene tahab. Õlasalliga Maile raamatupidamisest ja Liida, no see juuksur, teadsid rääkida, et koera pidamine korteris olevat loomapiinamine. Lõpuks ei maksnud ta, tühi, ka midagi. Kälimehe koera kutsikas ju, ega’s koerale tohi emarõõme keelata (nii naised saunas õpetasid), nii ta poegibki kaks korda aastas. Kutsikad on ju nii armsad ka.

Sügiseks selgub tihtilugu, et kassipojale ei meeldigi, kui väikelaps teda peadpidi pihus hoides, nii et kassi jalad õhus töllerdavad, mööda õue jookseb. Kõht läheb loomal lahti ja see, uskuge, ei ole tore. Vaat et küünistab veel!

Meie maja õuele hüljatud koerad ei tule. Meil on endal neli koera, kes tarastatud krundil vabalt jooksevad, ja teiseks, ega siis auto otse võõras väravas ka sellisteks asjatoimetusteks peatuma ei hakka. Uno pere taluõue sissesõiduteel aga on aga sügiseti lausa inimjulmuse paraad. Selle algus on tihti hoopis mõnes teises külas asuvas suvemajas või kuskil aiandusühistus mai-juuni ilusatel suveõhtutel, kui loomapoeg süles koju tuuakse.

Viimastest aastatest tean isegi — üle-elmise aastal sügisel toodi must koer, kellele oli metsa mahajätmisel lausa sinise randiga taldrik koos söögiga ette pandud. Jookseb teine veel muidu autole järele, sigudik. Las nosib, siis ei pane tähelegi, kui auto minema kimab. Ilmad olid juba üsna külmad, öösiti ikka mitu miinukraade. Ilma inimese abita oleks see lühema karvaga koer ilmselt kiiresti surnuks külmunud.

Siinkohal tuhat tervitust headele Pärnu kandi inimestele, kes tollele koerale uue kodu andsid. Ja muidugi Unole, kes spetsiaalselt autole hääled sisse lõi, külapoest koeratoitu toomas käis, seda hüljatud loomakest toitis ja oma tühjas laudahoones ööbida lasi. Nagu see oleks Eesti maanteede-äärsete külaelanike uus raha- ja ajapaigutusviis — autoga metsa viidud lemmikloomade toitmine ning neile kodu leidmise pärast muretsemine. Tänutundega mõtleme ka lemmikloomade varjupaiga inimestele, kes sellele koerale uut kodu otsida aitasid.

Eelmisel aastal oli jäetud koer, kes leidis paraku õnnetu lõpu kartulipõllul metssigade eemalhoidmiseks tehtud elektrikarjuses. Ei, ei olnud hulkuma läinud koer kaugemalt või lähemalt metsakülast.

Uno räägib ka lugu, kuidas ta ühel aastal nägi nuttu tihkuvat väikelast koos eakama naisterahvaga, ilmselt vanaemaga, kes oli parajasti koera autost maha tõstmas ja metsa maha jätmas.

Meie maja saunapealsesse seadis end talveks sisse meie enda steriliseeritud kassidele seltsiks veel kolm-neli kassi. Ei, nad ei tule teistest külamajadest. Nad tulevad nendest autodest, mis Pärnu maanteelt ära keeravad, looma metsateele maha tõstavad ja kummide vilinal minema põrutavad.

Mina ei usu, et nendes autodes istuvad inimesed. Mina usun, et need autod, mis Uno teeotsas peatuvad ja millest koeri või kassipoegi välja lastakse, sõidavad inimjuhtimiseta. Elus juhtub mõndagi, selge see. Inimene ju siiski leiaks inimlikuma variandi kui loom metsa viia ja maha jätta. Ainult autod saavad olla nii julmad, et seda teha. Nad on ju metallist. Pealtpoolt vaatad — ilusad. Tegelikult hingetud masinad.

Kui seal autos oleks inimene, siis jooks ta ennast pärast sellist metsakülastust süümepiinade tõttu kolme kuuga salaviinahauda.