Marek Jürgenson: Tallinna Vee erastajad püüavad ajalugu ümber kirjutada
Sel eesmärgil saadeti 2007. ja 2008. aastal – tõepoolest, kahel järjestikusel aastal – sihtasutust kontrollima linnavolikogu revisjonikomisjon. Kellele pettumuseks ning kelle jaoks ootuspäraselt järeldas volikogu, et sihtasutus kasutas eelarvelisi vahendeid sihipäraselt ning sihtasutuses rakendatud kontrollimehhanismid põhiülesannete täitmise jälgimiseks ja majandustegevuse kontrollimiseks on piisavad.
Pärast revisjonikomisjoni kaudu üritatud arveteõiendamise ebaõnnestumist valiti uus taktika – volikogu istungil hakati esitama arupärimisi sihtasutuse tegevuse mõttekuse kohta. Lootes tekitada umbusku sihtasutuse ümber. Reformierakondlasest linnavolinik Martin Kukk esitas 26. augustil koguni otsuse eelnõu sihtasutuse lõpetamiseks ja hakkas oma seisukohti meedias propageerima, kus tal anti ka lahkelt sõna. Samas, kas avalikkus ka teab, miks linnavalitsus ei nõustunud noore reformierakondlase ettepanekuga sihtasutus lõpetada? Ilmselt mitte, sest linnavalitsuse vastust ei pidanud meedia äramärkimist väärivaks.
Mis on opositsioonierakondade sellise vaenuliku suhtumise põhjuseks? Põhjus on lihtne – 2002. aastal asutatud sihtasutus teab tõde Tallinna Vee 2001. aasta suurerastamisest. Sihtasutuse põhiülesandeks on kontrollida erastamiselepingutes antud lubaduste täitmist, nõuda Tallinna Veelt lepingute täitmist kinnitavaid dokumente, küsitleda ning teha kohapeal järelevalvet. Neil tuleb iga päeva tegeleda 2001. aastal sõlmitud lepingutega.
Sellist ajaloolise mälu säilimist ei saa aga IRL ja Reformierakond lubada, kes tahaksid meeleldi kõike unustada ja ka teisi unustama panna. Kui volikogu arutas eelmise aasta 17. septembri istungil Tallinna Vee erastamist, hiilisid IRL ja Reformierakonna volinikud vaikselt volikogu saalist lihtsalt välja. Nüüd püüavad aga eelmainitud parteide noorliikmed iga hinna eest näidata oma erakonna käilakujusid õigluse eest võitlejaid. Saulustest püütakse teha Pauluseid.
Kes minevikku ei mäleta, on määratud seda kordama, kordama vanu vigu. IRLi ja Reformierakonna noorpoliitikud võiksid küsida oma kogenud staaridelt, näiteks Indrek Raudselt, Ants Leemetsalt ja Kristen Michalilt, kuidas nad 2001. aastal Tallinna Vee enamusaktsiate müügi poolt hääletasid. Kristen Michal erastamiskomisjoni liikmena tegeles aktsiate müümisega koguni igapäevaselt. Antud juhul ei tasu küsida ullikese kombel vastuseid Keskerakonna juhitud linnavalitsuselt ja kelle saadikud volikogus hääletasid 2000. aastal Tallinna Vee sellise mahamüümise vastu. IRLi ja Reformierakonna noorpoliitikutel tasuks vastuseid küsida oma praegustelt pinginaabritelt, kes tollal mahamüümise poolt hääletasid.
Kui nüüd keegi juhib tähelepanu sellele, et Keskerakond ise tahtis Tallinna Vett hoopis varem maha müüa, siis tasuks meelde jätta mõningad faktid. Keskerakond mitte ei tahtnud, vaid pärast korduvaid ettepanekuid nõustus koos koalitsioonipartneritega müüma 1999. aastal osa Tallinna Vee aktsiatest. Ja see müüki pandav osa oleks olnud vaid 33%-line vähemusosalus! Tallinna linn oleks jäänud enamusaktsionärina endiselt Tallinna Vett kontrollima. Uus koalitsioon ilma Keskerakonnata tühistas aga 2000. aastal vähemusosaluse müügi ja asus erastama Tallinna Vee enamusaktsiad. Tulemust ei tulnud kaua oodata – Tallinna Vee tegemistes linnal enam otsustusõigust ei olnud, ainsaks linna Tallinna Veega siduvaks nööriks jäid erastamislepingud.
Kas Tallinna Vee kogu erastamine oli suurkatastroof? Midagi head ja järgimisväärt on linnavalitsus suutnud siiski erastamislepingutest leida. Selleks on veeteenuse kvaliteet. Joogivesi, mille Ülemiste veepuhastusjaam torustikesse laseb, ületab oma kvaliteedilt oluliselt Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktides nõutud minimaalseid kvaliteedinõudeid. Ja nendest kvaliteedinõuetest kinnipidamist kontrollib just nimelt Tallinna Vee-ettevõtjate Järelevalve Sihtasutus.
