Manona Helk: Pistke see abi…
Ah et abistajad tekitavad vaid segadust. Mine ja vii oma mängukaruke tagasi, keda huvitab, et tõid selle heast südamest, tahtsid oma panust anda kas või ühe lapse pisarate kuivatamisse.
Võib-olla soovis ta ka lohutada ennast, “osta” endale paremat südametunnistust — ma ei räägi siin sarikurjategija indulgentsihankest, vaid tavalise, elust veidi räsitud inimese ürgsest soovist olla “tegelikult hea”. Selle eest hurjutatakse teda: ärge vaevuge, me saame ise hakkama.
Mujal maailmas ei lükka avalik sektor abi kunagi tagasi, vaid leiab operatiivselt koha, kus seda rakendada. Siinkohal on ka ülioluline informeerimine: lehtedes ja uudisteportaalides antakse teada, kuidas ja kus saavad inimesed oma head tahet väljendada.
Nii tapetakse inimeste algatusvõime
Meil aga valitseb karjuv vastuolu tegeliku mõtteviisi ja riiklikul tasandil jutlustatava kodanikuühiskonnaga, kus riik ja üksikisik peaksid tegutsema käsikäes. Meil käitub riik oma kodanikuga nagu kuri ema lapsega köögis: ära aita mind, lõhud ja määrid hoopis kõik ära. Nii tapetakse inimeste omaalgatus.
Näiteid on kahjuks küllaga ja see on kurb. Samasugune halva lapsevanema efekt toimib vargsi paljudes valdkondades. Parem hoidke eemale. Meie teeme, nagu tahame, ja otsustame sinu eest. Teie vaid makske makse ja aktsiise. Näiteid riigi ja kodaniku vahele kasvatatavast lõhest võib leida nii riigi kui ka küla tasandil.
Meenub paari aasta tagune loomakaitsjate talguüritus vanas Tallinna loomade varjupaigas. Juhtus nagu, nagu vahel ikka — rahvast tuli liiga palju kohale. Sest ajakirjanduses ilmunud lood ja pildid liigutasid paljude südameid.
Varjupaigas aga ähvardas üks käre naine abistajatele koerad kallale lasta, kui nad kohe uttu ei tõmba. Tema küll ei teadvat, mis juhtub, kui keegi peaks minema paari tigedat koera puudutama. Narr iseenesest — need elukad olid karmilt ketis. “Hoiatus” tundus pigem ähvardusena, et äkki siiski kett ei pea.
Tabasin end viimati hoolekandjate kurtmist kuulates samalt mõttelt kui toona varjupaigas. Kallikesed, selle asemel, et kurta abi üle — pange need abilised tööle! Varjupaik teadis, et talgud tulevad. Miks ei võiks inimesi organiseerida juba ette? Tööd oli toona varajupaigas küllaga.
Ja nüüd — hoolekandjad nägid, et inimesed toovad mänguasju, mida ühele tirtsule liiga palju. Miks mitte siis mõelda sellele, kuidas inimeste heasüdamlikkust paremasse jõesängi suunata? Näiteks kuulutada, et annetage parem midagi muud — näiteks raha? Või siis: kui tahate aidata, siis minge külastage kohalikku lastekodu ja viige sinna rõõmu?
Varsti ei sõltu kodanikust enam üldse midagi?
Viimati kurtsid looduskaitsjad, et nende ettepanekutesse suhtutakse üleoleva muigega. Põhjuseks oli valitsuse heakskiit looduskaitse halduse reformi eelnõude paketile, kuigi sellele olid vastu mitmed keskkonnaühendused. Riik ei vaevunud nendega isegi muudatusi arutama.
See tingis kodanikuühenduste vihase väljaastumise, kus toodi esile isegi tõik, et võimuleppes kodanikke kaasata lubavad valitsejad ei taha isegi nendesamade kodanikeühenduste esindajaid nõukogusse, mis arutab MTÜ-de ja sihtasutuste asju.
Ja eks olnud meil ka kord suure hurraaga ellu toodud kodanikuarvamuse edastamise portaal Täna Otsustan Mina. See on nüüd suunatud portaali Osalusveeb, kus inimesed saavad samuti esitada oma ettepanekuid ja ametnikud vastata.
Esitatud ettepanekuid on seal kordades rohkem kui neid, mis vastatud. Vastamine käib aga stiilis: ei pea vajalikuks, pole põhjust — või siis numbrite räga. Nagu väideti poliitsatiiris „Jah, härra minister“: kui sa pead neile vastama, siis tee seda nii, et keegi aru ei saa.
Aga mida teha? Arutasin seda olukorda ühe looduskaitsjate ringi kuuluva inimesega. Hakata metsi põletama? Ei, mitte iial. Minna Toompeale piketeerima? Lihtsalt selleks, et näha kuidas iroonilise naeratusega tegelased ülbelt oma nukrasilmsetes ja Hummerites mööda tuhisevad? Üldse käega lüüa? Muretseda ainult enda pärast, selmet valutada südant ühiskonna pärast?
Võib-olla on see meie paduliberaalse mentaliteedi tulemus. Naeruvääristada kõike seda, mis pole suunatud kasu tekitamisele, ja see maha suruda? Aru saamata, et tegelikult soosib liberaalne ühiskonnakorraldus ka isiku vabadust teha head. Ja et seda head ei pea tõrjuma.
Üks korralik, päriselt oma kodanikest hooliv riik pigem kanaliseeriks inimeste head tahet. Muidu võime end ühel hetkel leida riigis, kus kodanikest ei sõltu mitte kui midagi. Või annab äkki kurja valvekoera kett ootamatult järele…
