Malle Pärn: Kirik ja teater pole vastandid
Vastupidi: teatreid on juurde tulnud. Näitlejate arvu poolest on teatrid väiksemad, sest neil ei ole piisavalt raha, et normaalset palka maksta suuremale arvule näitlejatele.
Lavastusi mängitakse vähem kordi kui Nõukogude-ajal, aga lavastusi on jälle sellevõrra rohkem. Etendused tuuakse välja poole kiiremini kui toona.
Kindlasti on palju inimesi, kes ei käi üldse teatris – aga neid oli ka siis. Vaatamata odavatele piletitele.
Ent suur osa eestlasi on teatriusku. Need inimesed lähevad teatrisse nagu kirikuinimesed lähevad pühapäeval kirikusse - nad otsivad ja küllap sageli ka leiavad sealt sedasama, mida kristlane saab kirikust.
Ja see ei olegi mitte kõige halvem. Sest need, kes on teatriusku, ei ole rahausku. Need inimesed, kes armastavad teatris käia, otsivad sealt tuge oma hingele. Vastuseid oma küsimustele. Lohutust üksinduses või kurbuses. Ühendust ja osadust endasarnaste inimestega – teatriusklikega. Kollektiivset elamust, ja selleläbi lunastust.
Nad unustavad kolmeks õhtutunniks oma isiklikud mured ja elavad kaasa teiste inimeste muredele, mis on ometi nii sarnased tema omadele. Ja, muidugi, ka rõõmudele. Inimene teatrisaalis on avatud hingega inimene. Ja hea näitleja laval on veel rohkem avatud hingega inimene. Ja hea näitleja toimib publiku jaoks ikka omal kombel preestrina.
Iga haritud inimene teab, et inimene on homo religiosus. See tähendab, et tal on tingimata vaja kedagi või midagi kummardada või jumaldada, kellessegi või millessegi uskuda. Kui ta selle usu kaotab, siis ta lakkab olemast.
Nõukogude ajal veendi meid uskuma, et Jumalat ei ole, et inimene on ise endale – ja teistele – jumalaks.
Eestlane on kinnine inimene, eestlane on häbelik inimene. Luuletaja Anna Haava on eestlase olemuse ühes luuletuses väga täpselt kokku võtnud: jääb lumekargelt põue meil südame sügavam valu.
Eks ole, me ei taha rääkida eriti avameelselt oma muredest.
See on ilmselt üks põhjus, miks eestlased armastavad teatrit. Sest seal saame me justkui teiste abiga välja elada omaenda valud ja pettumused, nurjumised ja lüüasaamised.
Paljud inimesed on oma nooruses igatsenud saada näitlejaks. Ja igatsevad veelgi. See on küllalt ihaldatav elukutse. Ja meie maal on ta pealegi ikka veel võimalik elukutse. Nii mõnelgi rikkamal maal on näitlemine paljude professionaalidegi jaoks rohkem hobi, millega tegeldakse mingi muu ameti kõrvalt. Ma ei tahaks, et see meilgi kord nõnda oleks. Sest see, kes päeval töötab kelnerina või kingapoe müüjana, ei suuda kunagi pakkuda haritud vaatajale kõrgetasemelist teatrikunsti. Ta ei saa olla pühaks preestriks oma kogudusele.
Jah, näitleja elukutses on aga ka omad raskused ja ohud.
“Kui mu vaim minus on nõrkemas, siis Sina tunned mu teerada,” ütleb laulik. “Rajal, millel ma käin, on minu jaoks peidetud pael.”
Kui suur osa publikust on teatriusku, siis näitleja seda olla ei saa. Sest temal on vaja ühendust kõrgema vaimuga, tema ülesanne on selle vaimu läkitatud sõnumit edasi anda nendele inimestele, kelle jaoks teater on see ainus koht, kuhu nad oskavad tulla seda sõnumit otsima. Kui näitleja ei ole selle vaimuga ühenduses, siis ta kurnab ennast ära, jääb haigeks, ammendab oma talendi või kaotab energia ja elurõõmu.
“Too mu hing välja vanglast tänama Sinu nime!” hüüab laulik.
Et olla sõnumitooja, selleks peab hing olema vaba. Et olla vaba, selleks peab hing väga ihkama vabadust. Hinge vabadus ei ole kunagi mingi endastmõistetav lisand või eelis. Hinge vabadus tuleb kätte valutada.
Ma usun ikka veel, et teater võib olla püha paik. Ja ma loodan väga, et me ta sellena ka alles suudame hoida, või vähemasti tüürida teda sinnapoole.
Kirik ja teater ei ole vihased vastandid. Sõna “ekleesia” (kogudus) võib kasutada nii kiriku kui teatri kohta. Tuletagem meelde, et teater on oma päris alguses olnudki religioosne rituaal. Me ei saa teda päriselt pidada nii-öelda Jumala langenud ingliks, ehkki ta on suuresti ilmalikustunud. Sest mingil kummalisel viisil teatergi ometi vahendab oma kogudusele Jumala püha sõna ja sakramenti. Kui ta on suutnud vastu panna labasuse pealetungile, ja on oma pühaduse alles hoidnud. Hea etendus koosneb ju ka omamoodi liturgiast, prohvetite sõnumist, evangeeliumist, mõistujuttudest, ajaloosündmuste analüüsist, palveist, tarkusesõnadest, ilmutusest, koguduse osadusest. Hea etendus pakub publikule hingepuhastust ja mõtlemisainet nagu usklikule hea jumalateenistus.
Hea, et teater ei ole liiga populaarne. See aitab tal jääda kirikuks. Sest liiga populaarne religioon muutub sektiks. Religioon vabastab inimese maailma ja iseennast mõistma, aga sekt allutab inimese mingile kitsale fanaatilisele ideele.
