Maimu Berg: Entümoloogia ja vanuripoliitika
Kuid kõlama jäid vägagi optimistlikud noodid: eakad on arukad, tublid, sageli puhkeb tõeline loovus just kõrges vanuses õitsele jne. Räägiti sellest, et pensionäridest abielupaar tuleb rahaliselt toime ja heal juhul säästab raha veel reisidelegi. Ettekanded olid vaimukad, esinejad säravad. Koos hästirõivastatud seltskonnaga kaetud laudade taga istudes ja esinejaid kuulates tekkis illusioon normaalsest ja hoolivast riigist. Probleeme nagu polnudki ja isegi professor Madise hüüatus riiklike pensionide võimalikust kadumisest ei paistnud kohalviibijais erilist hirmu esile kutsuvat.
Tõsi on, et Enn Vetemaa puudutas siiski ka ühte valusamat küsimust — hooldekodude seisukorda meie riigis, aga seda talle omase mänglevuse, optimismi ja eaka inimese leebe elutarkusega. Ega esinejatelt vist suurt muud oodatudki kui aastatega kogutud elutarkust ja nooruslikku särtsakust ja julgust.
Põhjendas ju Postimees teema valikutki sellega, et kuigi mitmed teemad on mingit serva pidi või lausa lauspoliitilised, siis vananemise ja vanana toimetuleku teema seda ikka nii väga ei ole.
Tegelikult ikka on küll ja peakski olema, seda enam et, nagu öeldud, puudutab see meid kõiki. Ja sellepärast oleks oodanud teema tõsisemat või ütleme siis (sotsiaal)poliitilisemat käsitlust või siis hoopis teist teemavalikut, kui poliitikast rääkida ei ole valimiseelses õhkkonnas sünnis. (Kuigi ma ei saa aru, miks? Kogu see esinemiskeeldude ja muu tsirkus on ikka väga suur variserlikkus ja puudutab ainult n-ö väiksemaid vendi. Aga see on omaette teema.)
Hea küll, kui poliitikast ei tahetud, siis oleks ju olnud huvitav kuulata mõne andunud entümoloogi — sellisele harrastajale Vetemaa isegi vaimukalt vihjas, või numismaatiku kogemusi vms, kuigi numismaatika on äsja eurole üleläinud riigis vist ikka ka otsapidi poliitiline ainevald.
Nii et peamisest minu arvates kuigivõrd ei räägitud. Kas või sellest, et niikaua kui riik ikkagi on otsustanud meile vanaduspensioni maksta, võiks see olla mitte lihtsalt hädaabitoetus, vaid väärikat vananemist võimaldav raha. Mulle on ka tõepoolest sümpaatne meie seenioride tagasihoidlikkus ja viide sellele, et eakad saavad ikka kuidagi hakkama, aga noortel läheb sageli palju kehvemini. Aga noortel on elu ees, loodetavasti parem kui eakatel. Vanemaealistel aga… mu oma klassikaaslastest, kellega koos keskkooli lõpetasin, on seitse siitilmast lahkunud. Tubli kolmandik. Kursusekaaslastest veelgi rohkem. Muudkui ootame, et ühiskond saab nii rikkaks, et ka seenioride elu läheb paremaks. Ega jõuagi ilmselt ära oodata. Elu läheb lihtsalt mööda ja saab otsa.
Olen palju kuulnud arvamusi, et vanad tahavad elada noorte arvel, et miks meie, töölkäijad, peame rügama ja makse maksma, kas tõesti selleks, et vanad saaksid mööda maailma ringi kolistada või spaades vees liguneda. Aga tööd rügasid omal ajal ka vanad. Paljud rügavad surmani. On aidanud vanu vanemaid, lapsi ja aitavad ka lapselapsi. Oleks ometi aeg ka neid aidata. Vähendada seda vastutusekoormat, mis neid enneaegu hauda ajab. Teha elu elamisväärsemaks ja vananemine väärikaks. Praegu on eakad väärikad oma vaoshoituses ja tagasihoidlikkuses. Kehvuses aga mitte. Kehvus alandab inimest.
Kindlasti tahavad need praegu “tööd rügavad ja makse maksvad” noored ise küll tulevikus väärikateks vanuriteks saada ja muretult vanaduspolve veeta. Jah, võib-olla on see neil tõesti lihtsam, võib-olla on neil õnnestunud uuel ajal endale kinnisvara hankida voi oma tulevikku muul viisil kindlustada. Kuid kardetavalt hõlmab see vaid osa rahvast. Ja praeguste eakate enamusel see nõuka ajal kahjuks korda ei läinud.
Tuleb elada sellest, mida riik raatsib maksta, loota heal juhul laste peale ja parempoolse valitsuse lõputu jätkumise õhkkonnas oodata, kuni rikkad on nii rikkad, et hakkavad ise mõtlema varade ümberjaotamisele. Head inimesed, võite kindlad olla, et sellist aega ei tulegi.
Imestan alati, kui suur osa inimestest kukub kiruma, kui tuleb juttu astmelisest tulumaksust. Küll peetakse seda sotside punaseks ja oma aja ära elanud ning nüüdseks läbikukkunud poliitikaks, küll keskerakondlikuks hämamiseks, küll ülima ebavõrdsuse ja ülekohtu sümboliks. Solidaarsus ei mahu enam ammu paljude leksikasse.
Soomes ja Rootsis on sotsiaaldemokraatia pikka aega võimul olnud ja oma sotsiaalpoliitika ammu kehtestanud. Ja parempoolsete võimul on sellest raske taganeda. Selle saavutatut võib vaid tasapisi kärpida, rohkemat ei söandata. Maksumaksja on solidaarsusega kohanenud, sotsiaalsed hüved omaks votnud. Aga mis siin ikka pikalt heietada — võrrelgem pensione Eestis, Rootsis ja Soomes.
Soomes on miinumumpension 688 eurot kuus, keskmine 1203 eurot, Rootsis ulatub 1400 — 1500 euroni, Eestis keskmiselt 303 eurot kuus. Tegelikult võiksin kirjutamisele siinkohal punkti panna. Võiks ju vorrelda ka meie, soomlaste ja rootslaste tervishoiupoliitikat, aga milleks lugejaid rohkem kurvastada. Paljud armastavad hoopis tuua näiteid ja võrdlusi Venemaa või Ukrainaga. Kas see neid paremale järjele aitab, ei usu. Vahest lihtsalt lohutab.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
