Mailis Reps: Vireleva eesti keele müüt

Suur ärevus on viimastel nädalatel läbistamas meedialaineid, ja seda kõike eestlastele olulises küsimuses — emakeele teemal. Reformierakond tahab keelt kindlustada terve rea teesidega, Eesti Keele Instituut loob muljet, nagu oleks neilt eelarvega midagi ära võetud, ja netikommentaatorid ründavad, ise hoogsalt kirjavahemärke eirates, tänapäeva noorte kehva keeleoskust.

Ei mingit kahtlust: identiteediküsimused on lähenevate riigikogu valimiste üheks keskseks teljeks argisemate majandus- ja sotsiaalteemade asemel. Selline aktiivsus meenutab keeleloitsu aegu uue rahvusliku ärkamise aastatel, kuid põhjused on sedapuhku hulga pragmaatilisemad. Reformierakonnale on tegu parempoolse rahvusliku turuniši hõivamisega, kus ohtlik vaenlane on ühendpartei, ning Urmas Sutropi juhitud Eesti Keele Instituudi puhul eelarvevõitlusega, kus võistlejateks teised keeleprogrammid.

Järgmise aasta eelarvekavas samale tasemele jääva programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” ühe põhiteostaja Sutropi juhtimisel hakati meedia vahendusel looma muljet, nagu oleks riik neilt midagi ära võtnud, sest neil olid, nagu harilikult, suuremad taotlused. Eelarveridu vaadates saab siiski selgeks, et Eesti keelepoliitika pole kunagi olnud rikkam — ja see poliitika ulatub üle ühe programmi piiride.

Tõsi on see, et keelevaldkonda tuli tänavu omajagu lisaraha ja tuleb ka järgmisel aastal. Halb uudis mõnedele on see, et lisaraha läheb eri programmidesse, mitte „Eesti keele ja rahvusliku mälu” programmile, mille tõhususe suhtes on haridus- ja teadusministeeriumi keeleekspertidel põhjendatud kahtlusi. Kahtlemata see programm on vajalik, kuid kaugeltki mitte piisav riigikeele alaste tegevuste edendamisel.

Lisaraha on suunatud kahele harule. Üks neist tegeleb eeskätt kooliga. Otseselt eesti keelele mõeldud summad tõusevad eelarvekavas eesti keele arengu strateegias ette nähtud ülesannete täitmiseks ühe aastaga 2,8 miljonilt kroonilt rohkem kui 9 miljonile kroonile. Raske on sellist kasvu kiratsemiseks kutsuda. Nende summade abil on võimalik rakendada eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm, avaldada eesti-soome sõnaraamat ja terminoloogiasõnastikke, parandada eesti keele ja eesti keeles õpetamist üldharidus- ja kõrgkoolis, korraldades selleks täiendusõpet kõigile õpetajatele, arendada aineolümpiaadide süsteemi ning toetada emakeeleõpetajate seltsi tegevust jne. Kool on peamine koht, kus eesti keele oskus tugevneb, ja ka käimasoleva õppekavauuenduse üks ülesandeid on arusaamisega lugemisvõime parandamine.

Teine haru tegeleb sellega, et eesti keel kohaneks piisavalt edukalt arvutiajastuga. Selleks eraldasime programmist „Eesti keel ja rahvuslik mälu” uue, keeletehnoloogilise toe programmi, sest antud valdkond vajab eraldi tähelepanu ja nõuab lisaks lingvistidele ka IT-ekspertide kaasamist. Keeletehnoloogilisele toele mõeldud summad rohkem kui kolmekordistusid tänavu, tõustes 2,3 miljonilt kroonilt 7,45 miljonile kroonile. Ettevõtmise eesmärgiks on võimaldada meie emakeelel edukalt toimida tänapäeva infotehnoloogilises keskkonnas ning aidata kaasa eestikeelse e-riigi ja e-ühiskonna tõhustamisele.

Kuid üks tähtsaid kaheldamatult tähtsaid tegevusi on ka siinsete venekeelsete elanike lähendamine riigikeelele. Edasiminekut on märgata, kuid see tee on pikk ning seda ei lahenda üksiku seadusemuudatusega, nagu põhiseaduse täiendajad sooviks. Lõiming on pikk protsess, ja nagu hiljutised kogemused paljude noorte, hiljuti kooli lõpetanud vene rahvusest teenindajatega näitavad, toob mõnikord ka pettumusi. Hästi integreerunud noorte kõrval leidub ka neid, kes ei taha või ei julge eesti keelt rääkida isegi siis, kui töö seda nõuab.

Järk-järguline eestikeelse aineõppe laiendamine gümnaasiumiastmes alates järgmisest sügisest avardab oluliselt nende praktikavõimalusi ja aitab ehk passiivselt kehvapoolselt oskuselt minna üle aktiivsele ja paremale riigikeele valdamisele. Riigieelarve toetab järgmisel aastal olulise kasvuga eesti keele positsioonide tugevdamist venekeelse elanikkonna seas. Nimelt suureneb integratsiooniraha kaheksa miljoni krooni jagu ehk rohkem kui kolmandiku võrra.

Seega — raha taha eesti keele areng ei jää ja teated madalseisust ei saa olla kohatumalt ajastatud.