Maido Pajo: Lang taastab mehe võimu
Võtme 1940. aasta tsiviilseadustikus ettenähtud abikaasade varaliste õiguste tegeliku sisu ja suunitluse mõistmiseks annab selle eelnõu paragrahv 303. Tsiteerin: “Lahkuminekute korral on mõõduandev mehe otsus. Kui mehe otsus on oludega põhjendamatu, siis lahendab küsimuse naise palvel hoolduskohus.”
Vaat, kuhu koer on maetud ja mida Lang tegelikult soovib — taastada peresuhetes enne 1940. aastat valitsenud patriarhaat ehk mehe määrav roll! Just sellele on tema uus perekonnaseaduse eelnõu suunatud. Ja seda 21. sajandi Eestis kui EL-i liikmesriigis. Oleme ühinenud inimõiguste ülddeklaratsiooniga, vastu on võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus, rääkimata põhiseaduslikust mehe ja naise võrdsuse printsiibist jne.
Selles kontekstis muutub ka arusaadavamaks Langi füüreriihalus ning nostalgia enne Teist maailmasõda valitsenud meeste maailmakorra suhtes, mida ta üritab nüüd ka Eesti õigussüsteemi juurutada.
Eriti tähelepanuväärne on Langi Postimehes ilmunud artikli alapealkiri — perekonnaseaduse eesmärgiks on pakkuda inimestele kindlust just varalistes suhetes. Lang pakub kindlust meestele, mitte aga perekonnale kui tervikule.
Langi eelnõus on abikaasade varalised suhted tehtud põhjendamatult keeruliseks. Seni kehtiv, 1996 vastu võetud taasiseseisvunud Eesti perekonnaseadus on andnud varaliste suhete selge ja arusaadava lahenduse — on abikaasade ühisvara, on lahusvara ja vajadusel sõlmitakse abieluvaraleping.
Uus eelnõu jaotab aga vara viieks kategooriaks: ühisvara, lahusvara, soetisvara, koguvara ja põhivara. Nende varaliikide teoreetiline ja praktiline eristamine pakub kahtlemata professionaalset huvi ja ajugümnastikat advokaatidele, kohtunikele ning varaekspertidele, kuid on tavainimese jaoks ilmselgelt liiga keeruline.
Langi väide, et lahutuse korral muutub vara jagamine lihtsamaks, on paljad sõnad ja pealegi vastuolus eelnõu tegeliku olemusega. Kui kummalgi poolel jääb õigus nõuda teiselt osa abielu kestel soetatud varast, siis peab hakkama ju tõendama nii sellise vara olemasolu (või seda, et see oli olemas) kui ka selle hinda ja väärtust, mis kahtlemata on ajas muutuv, rääkimata selle varaga tehtud tehingutest, mida enamikul juhtudel enam tagasi pöörata ei anna. Rahatähed ise on aga väga liikuvad.
Kuidas küll kaitseb Langi eelnõu nõrgemat poolt, kui samahästi kui igasse abikaasade varaliste suhete paragrahvi on sisse kodeeritud vaidlused, mida ilma kohtuta lahendada ei ole võimalik?
Langi perekonnaseadus ei kaitse perekonda ega selle nõrgemat poolt. Iga pereliikme kaitse on jäetud tema enda asjaks vastavalt oskustele, võimetele ning võimalustele palgata endale häid nõustajad. Hea nõu aga on kallis, ütleb eesti vanasõna.
Eelnõu kriitikat, mida võib lugeda meediaväljaannetest ja mis Langile ei meeldi, võib pikalt jätkata. Kuid probleem ei ole selles, mis Langile meeldib või ei meeldi. Põhimõtteline probleem on Langi eestvõttel kogu ühiskonnale peale surutavas individualistlikus ja põhjendamatult keerulises perekonna varaliste suhete mudelis.
Abielu on oma olemuselt ühistegevus. Ühine majapidamine, ühised lapsed, ühine elukeskkond, mis nõuab kõigi osapoolte panust, arvestades ka looduse määratud mehe ja naise rollide erinevust. Ühistegevus, sealhulgas perekonna raames, on ühiskonna koostoime ja solidaarsuse üks tugevamaid aluseid.
Abikaasade varaliste suhete lõhkumise kaudu lõhutakse perekondlik ühistegevus. Individualistlikku tõusiklikkust propageerivad reformistid on kogu aeg olnud tõrjuval seisukohal vabatahtliku, võrdsetele ning õiglastele alustele rajaneva ühistegevuse suhtes. Siit ka mehe domineerimise ihalus naise kui üldjuhul nõrgema poole õiguste ahistamise arvel.
Peresuhted, eriti varalised suhted, kujunevad välja pika aja jooksul ja nende ülevalt tuleva käsu korras muutmine on määratud läbikukkumisele. Justiitsministri ametis olev inimene peaks seda mõistma.
Jah, seadusega ei saa kedagi sundida teist inimest armastama, aga Langi eelnõu teeb küll kõik selleks, et armastus ära suretada.
