Maarja Vaino: Film on raamatust alati kehvem
Teoste ekraniseeringuid on ju huvitav vaadata, eriti siis, kui raamatut oled lugenud. Siiski pean tunnistama, et siiani ei ole ma veel näinud ühtegi filmi, mis raamatu ületaks. Lugemisel tekkiv elav pilt tegelastest, kohtadest, maastikest ja olukordadest on kahtlemata iga inimese jaoks niivõrd isiklik, et väga raske on seda sobitada kellegi teise, nt filmi autorite vaatega.
Aga film paneb asjad kuidagi lõplikult paika. Filmis on kõik „päris”, tegelased on “õiged” — ja kui need ei klapi sinu kujutelmaga, mille oled saanud raamatust, siis pead justkui tunnistama, et oled eksinud. Eriti aga häirib, kui raamat on olnud hea, film aga on keskpärane või isegi kehvake.
Just siis kipub pähe ketserlik mõte, et kokkuvõttes ei olegi väga hea, kui nn klassikat ekraniseeritakse, sest nii võib olulisest teosest saada midagi tavalist. Põhimõtteliselt on sama lugu tõlkimisega. Hea teos võib halvas tõlkes kaduma minna.
Teeb kuidagi nukraks mõte, et väga head raamatud vaadatakse filmidena kähku ära ja lepitakse pakutud muljega, saamata ilmselt kunagi teada, millise elamuse või mulje oleks jätnud sama teose lugemine.
Muidugi võib öelda, et keegi niikuinii ei loe, aga filmist saadakse raamatu kohta vähemalt natuke teada. Eesti filmid on ju põhimõtteliselt alati heal tasemel olnud. Näiteks Tammsaare ekraniseeringud on kõik head, mõni isegi väga hea, samamoodi on Lutsu “Kevade” ja paljude teistega.
Paraku on just Luts kõnekas näide, kuidas tema kuulsaima romaaniga ollakse aina enam kokku puututud ainult filmi kaudu. Muidugi võib öelda, et Lutsu vanaaegset rahvalikku keelt on noortel raske lugeda, aga eks seda keelt kasutatakse ju ka filmis. Film jääb oma aja esteetikasse enamgi kinni kui raamatutekst.
Nii mõnigi asi võib raamatut lugemata filmis üldse arusaamatuks jääda või hoopis vale mulje jätta. Palju sõltub muidugi režissöörist, kas ta tahab algteksti n-ö adekvaatselt edasi anda või luua uusi tähendusi. Viimasel juhul tekibki olukord, kus üks tõlgendus — sest teose ekraniseering on ju ikkagi retseptsiooni osa — võib muutuda valitsevaks, sest see on lihtsalt kõige kättesaadavam.
Parem oleks asi vahest siis, kui aegade jooksul tehtaks ühest ja samast teosest mitu filmi. Teatris lavastatakse samu asju ikka ja jälle, otsitakse uusi tõlgendusi, mängitakse rohkem tegelaskujude ja tekstiga. Selge see, et ühes filmis ei jõuta kõiki võimalikke huvitavaid lähenemisi ära kasutada. Samas on filmil omapäraseid võimalusi: näiteks montaaž, võtted eri nurkade alt ja teiste tehniliste viguritega mõjutamine.
Tulemus võib olla isegi väga võimas. Lausa selline, et võetakse ka raamat kätte ja loetakse läbi. See olekski ideaalne lahendus. See oleks teose seisukohalt lisaväärtus ja -tõlgendus. Kahjuks ei ole vist uuritud seda, kas pärast ülimenukat filmi “Nimed marmortahvlil” sagenes näiteks Albert Kivika romaani laenutamine või kas nüüd on hakatud rohkem huvi tundma Mati Undi „Sügisballi” vastu.
Kuna mängufilm on iseseisev kunstivorm, siis tundub võib-olla ülekohtune üldse eeldada, et ta peab olema oma alusteosele truu. Võib ju öelda, et film ja raamat on kaks ise asja ega puutu teineteisesse. Kuna aga kino on nüüdisaegses ühiskonnas kahtlemata domineeriv, lugemine aga sekundaarne nähtus, siis on selge, et ekraniseeringuga toimub nihe retseptsioonis.
Suurem osa filmi vaadanutest, kes iialgi alusteksti ei loe, ongi selle nihke kandjad. Hakkavad levima käibetõed, millel pole tegeliku teosega midagi pistmist, kuid mis kantakse sellele automaatselt üle. See vaataja, kelle jaoks filmist saab vahend info ammutamiseks kirjandusteose kohta, jääb aga kokkuvõttes ilma nii heast filmist kui ka heast raamatust, sest ta ei oska ei vaadata ega lugeda.
Mis parata, lausub lugeja nüüd resigneerunult. Ei tea jah, kas on midagi parata.
