Loore Emilie Raav: Ma tapan Su armastusega
Me elame tänapäeval inimesekeskses maailmas, mis näeb ja on läbi aegade näinud erinevaid ekspluateerimise vorme. Inimkond on koloniseerinud maid ja mandreid; arvanud et ühtmoodi inimene on parem kui teistsugune liigikaaslane. Paljud usuvad senini, et üks sugu kuidagi väärtuslikum on kui teine. Nüüd, küll vaikselt, aga vääramatult, õpime ja harjume, et kellelegi ei tohiks liiga teha tema rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse jmt tõttu.
Teame, et igale inimesele peaks olema tagatud õigus elule ja vabadusele, õigus mitte olla piinatud ja ebaõiglaselt koheldud. Kuid selle kõige juures on unustusse jäetud väga suur osa selle planeedi elanikest, kellele eelnimetatud õigused enamasti mitte mingil kujul ei laiene. Rohkem reglementeeritakse nende elusolendite kinnipidamise tingimusi ja omadusi, hukkamise viise ja võimalusi ning sõnastatakse kohustusi nende kaaselanike ühte või teistmoodi käitlemiseks.
Jänes kaarte ju ei mängi
Enamasti ei peeta loomade õigusi kõneväärseks, kuna loomadel puudub nõndanimetatud võime arutleda (reason) ja seeläbi arutlev “põhjus” eksisteerida. „Nad ju ei oskagi elult midagi tahta ega selle üle mõelda.“
Tegelikult on Maa elanike seas veel üks üldiselt määratletav grupp imetajaid, kus elatakse ilma meile tuttava arutlusvõimeta. Sellesse gruppi kuuluvad nimelt imikud, väikelapsed ja vaimupuudega inimesed. Jah, neil ei pruugi olla kaalutletud põhjuseid, aga ometi usume me, et nendega tuleb siiski võrdselt arvestada. Neile kehtivad samasugused inimõigused kui meile, kes me suudame väidetavalt rohkem kalkuleerida.
Usun, et liigina ellujäämiseks paratamatu on idealistlik hoiak, et meie, inimesed peame seda maailma vähemalt püüdma kuidagi parendada. Jutlustades inimõiguste ja vabaduste levikut kõikjal maailmas peaksime selle agenda juures rohkem mõtlema ka küsimusele, millised on meie suhted ülejäänud naabrite — planeedil Maa elavate loomadega? (Siinkohal on oluline märkida, et „loom“ ei ole ainult lemmikloomad — nagu kassid, koerad või hamstrid — vaid tegelikult on samaväärselt loomad ka veised, sead või kanad.) Meie, inimesed, võime tunda valu ning tajuda emotsioone, tunda kannatusi ning vabaduse piiramist, aga soov õnnelikult elada on samasugune kõigil elusolenditel.
Inimene on loomale hunt
Eks teame ikka neid peamisi vastuargumente. „Aga nii on ju kogu aeg olnud, et inimene teist looma sööb ja pealegi söövad loomad üksteist ka metsas. Seega, kas ei ole mitte loodus meile liha söömist ette näinud?“ hõikavad juba hääled. Kuid looduses jahib, murrab ja sööb loom teist enamasti siiski ellujäämise vajadusest. Vastasel juhul ta hukkuks.
Enamikel inimestel aga puudub selline ellujäämiseks vajalik instinkt ja vajadus nõnda ellu jääda juba ammu. Ometi on inimene, looduse kroon, otsustanud elu endale aga palju mugavamaks teha, elimineerides seeläbi kõikvõimalikud loodusliku valiku alged üldse. Elu veereb harjumuspäraselt, ostes liha poest, kasvatades seda toiduainet teoreetiliselt koonduslaagrite mõiste alla mahtuvates farmides ja süües, sest… liha lihtsalt on (õpitult) maitsev.
Kaasaegsetel farmidel, olgu need suurfarmid või väiketalud, ning tapamajadel ei ole loodusliku valiku ega metsikute hundiseadustega enam midagi pistmist.
Sageli kasutatav väide, et inimene on kiskja, on lihtsalt täiesti vale. Bioloogiliselt on inimene segatoiduline ehk omnivoor, aga kindlasti mitte kiskja (ehk karnivoor, kes on lihatoiduline). Meil ei ole ei piisavaid küüniseid, selliseid kihvasid ega lõugu, et teist looma tappa nagu seda teevad kiskjad. Mõelgem näiteks kaslaste peale. Kas kujutame ette oma esivanemaid endile nõnda süüa püüdmas? Meil, inimestel, on liiga pikk seedekulgla ning selles puuduvad toore liha seedimiseks mõeldud bakterid, mis on olemas kiskjatel. Seega on inimese segatoidulisus algselt tähendanud maksimaalselt taimede + mõnede käega haaratavate putukate söömist.
Kui me sellele kõigele lisaks Kristjan kombel väidame, et on võimalik peale “armastuse ja hoolega looma ülesse kasvatamist nad ka samasugune armastuse ja hoolimisega tappa”, siis tuleks tähelepanelikult uurida, kuidas on üldse võimalik armastusega tappa? Veel enam — kas üldse saabki armastuse väljenduseks olla armastatu tapmine, kui jätta kõrvale teatud vaieldavad eutanaasiajuhtumid või kurvad kiremõrvad? Vaevalt, et armastuse defineerimine läbi elu võtmise võimalikuks osutub. Vastasel korral peaksime kõnelema ka massimõrtsuka „armastusest ja kiindumusest“ tema ohvritesse.
Või juhul kui selline armastus on siiski võimalik, siis miks ei peaks see kõhe sümpaatia käima ka meie inimestest pereliikmete ja sugulaste kohta? On siis armastus looma vastu siiski mingi “muu armastus” mitte päris seesama, millega hoolitakse enda emast või lapsest? Ei, nii see pole. Muidu võiks ju arvata, et kui tekib soov, siis on armastus ja hoolimine (ning vajadus millegi järele, olgu see kellegi lihakeha või näiteks pärandus!) piisav, et enda lähedased armastusest ning armastusega teise ilma saata.
Raske on ette kujutada, et on olemas keegi, kes kasvõi oma loomadest pereliikmetele heasüdamlikult ja armastades surma soovib. Kahju oleks inimesest, kes suudab enda koera või kassi panna magama ilma südamevalu, kurbuse ja kaastundeta.
A4 — õnnest nuttes
Viimasel ajal on Eestis olnud kuulda arvamusi, et kodus kasvanud loomad lausa soovivad inimese söögiks saada, mõistes algusest peale, et see ongi nende elu tegelik eesmärk. Öeldagu siis kasvõi üksainus põhjus, miks ka kodusel tapmisel loom kisab, nutab ja põgeneda soovib? Miks? Sest meist igaühel on tahtmine elada. “Vaba valik” looma jaoks oleks sellises olukorras igatahes elu! Mina usun, et see on ka loomade õigus — õigus elule ilma kannatusteta.
Lihal ja lihal võib olla vahe, kuid Delfis ilmunud väide, et “meie inimeste õnneks on Eestis veel siiski säilinud talupoeglik lihatootmine,” ei ole veenev. Huvitav, kus on kirjeldatu säilinud? Mõnes üksikus väiketalus? Eesti “hea liha on sea liha” on valdavalt suurfarmide toodang, mille “talupoeglikeks nõueteks” on 110 kg seale arvestatud 0,65 m2 vaba põrandapinda sea kohta. Muneva kana jaoks on ette nähtud vähem kui 1 A4 paberi pindala. Millisest talupoeglikust lihatootmisest saab siin üldse juttugi olla?
Kui keegi tänapäeva Eesti kapitalismis juba midagi toodab, on esmatähtis peamiselt siiski kasumlikkus, tulu ja tootlikkus, mitte loomade heaolu, mille arvelt hoitakse kokku nii kuis võimalik. Seega on paljuräägitud stressirohke liha meie lettidel ka äämiselt kodumaine, ega voola sisse ainult välismaalt nagu ekslikult väidetakse või meelega valetatakse.
Teadmiseks taimekaitsjatele, et kindlasti tunnevad negatiivseid aistinguid ka taimed, aga kui näiteks minul on võimalus valida kahe halva vahel, siis püüan valida neist parima variandi. Lisaks söövad loomad ise ära palju taimset, kuidas muidu see liha üldse kasvakski. Seega ei ole taimekaitsjate lihalembus üldse väga loogilistes seostes ja praktilisem ning „humaansem“ oleks loomade söödaks mõeldud taimede asemel otse inimestele taimi kasvatada.
Kristjan kirjutas: ” Kes hoolib enda heaolust, see hoolib ka nende heaolust, kes ta toidulauale jõuavad!” Endiselt on justkui normaalne, et kellegi väärtuslikkust mõõdame me tema materiaalses kasulikkuses just nimelt inimese jaoks. Diskrimineerime liigi alusel, arvates, et looma võib kohelda inimesest erinevalt. Moraalsed väärtused ja loomade heaolu arvestamine on sellel pildil tagaplaanil, sest miljoneid loomi peetakse otseses mõttes ainult “asja pärast”.
Mida siis teha? Tuleb põhjustada võimalikult vähe kannatusi kõikidele meid ümbritsevatele olevustele, sest de facto on loomadel olemas kesknärvisüsteem ja tahe elada.
