Loomaeetik: oma koera väikeseks lapseks pidamine on kahjulik
Elisa Aaltola, olete väitnud, et loomadest hoolimise kui ka nende halva kohtlemise põhjuseks on emotsioonid – empaatia või selle puudumine. Seda, et kutsikad pole armsad, arvavad ilmselt vähesed. Kuid miks me võime loomade vastu vastikust tunda?
Enamikul inimestel pole kokkupuudet produktiivloomadega – lehmade, sigade, kanadega. Seega on raske nende vastu empaatiat tunda. Vastikustunde kõrval on põlgus teine oluline negatiivne emotsioon teiste loomade kontekstis. Paljud põlgavad näiteks kanu, neid peetakse rumalateks. Arvatakse, et kanad ei saa ometigi kognitiivsed olendid olla! Et see muutuks, tuleb kujutada loomi positiivsemalt ja realistlikumalt.
Üks võimalus oleks ka ajakirjanduses kajastada neid hämmastavaid kognitiiv-etoloogia [zooloogia haru, mis uurib loomade käitumist ja selle põhjusi] uurimusi, mis järjest valmivad. Tulemused viitavad sellele, et loomadel on hulk kognitiivseid [tunnetuslikke] võimeid. Näiteks on kanad mitmel viisil lähemal inimlikule intelligentsile kui primaadid, sest suudavad selgeks õppida abstraktseid mõisteid nagu harmoonia või sarnasus paremini kui primaadid. Neil on oma hästiarenenud ja kompleksne kommunikatsioonisüsteem. Kuid inimesed ei kuule neist uurimistulemustest.
Oluline roll on ka reklaamindusel. Lihapakenditel näidatakse õnnelikke loomi, justkui liha tuleks õnnelikelt loomadelt. See pole ju tegelikkus! Või me näeme reklaamides loomi kõigest lihatükkidena. Näiteks mõtleme seale vaid selles kontekstis, kui palju peekon maksab. See vähendab looma väärtuse otsekohe millekski tarvitatavaks ja kontrollitavaks. Me peame neid arusaamu muutma.
Kui niimoodi suhtutakse loomadesse Lääne kultuuriruumis laiemalt, siis kas Põhjamaade kultuuris on midagi sellele igiomast, Läänest erinevat?
Soome-ugri kultuuris ja kristluse-eelses mõtteviisis peeti loomi äärmiselt väärtuslikuks. Mitme loomaliigi esindajad olid selgelt indiviidid ja neid koheldi tohutu suure austusega. Isegi, kui neid kütiti, tuli seda lugupidavalt teha.
Üks näide on karu. Tol ajal oli ta kui metsade valitseja, kes on moraalselt inimolenditega samal tasemel. Seetõttu eeldas karu tapmine rituaalide läbiviimist, et karult andestust paluda. Ja seda ei tehtud ajaviite pärast nagu praegu, vaid ellujäämiseks. On selgelt näha, et neil aegadel olid loomad väärtuslikud indiviidid ja inimesed pidid neid kohtlema kaastunde ja empaatiaga. Isegi aukartuse ja suure austusega. Me oleme selle kaotanud.
Moodsas Skandinaavias mängib loomadesse suhtumises suurt rolli jahipidamine, mida sageli seostatakse maskuliinse identiteediga. Selle ülistamine võib viia arusaamani, et loomade tapmine on puhas meelelahutus ja nauding. Ent arusaama tekkimine, et oleme looduse peremehed ja võime teha teistele loomadele ükskõik mida, on kultuuriliselt kahjulik.
Soomes räägime kiskja-vihast kui kontseptsioonist – paljud inimesed tahaksid, et kiskjad välja sureksid. Loom on muutunud vihatuks.
Teisalt näeme, et inimene armastab oma kodus elavat koera nii palju, et ostab talle ehteid ja pisikesi jakke. Miks nii tehakse?
Võimalik, et me liiga palju projitseerime inimlikku identiteeti loomadele. See on kahjulik kahel põhjusel. Esiteks toimub loomade n-ö disnistamine [ingl disneyfication – viitega multifilmilooja Walt Disneyle], mis tähendab, et me hakkame neid nägema kui väikeseid Bämbisid või Dumbosid. Inimlaadsete olenditena, unustades samas, et nad on loomad. Disnistamise tõttu võib suur osa loomaõiguslaste ideid näida naiivse ja lapsikuna neile, kes seda mõtteviisi ei jaga. Sel juhul aga naeruvääristatakse loomaõiguslasi.
Inimesed riietavad oma koeri, sest tahavad neid näha väikeste inimestena. Teine probleem on, et selle tagajärjel loomad kannatavad: koeri karistatakse naeruväärsetel põhjustel, sest eeldatakse, et nad teavad, mida nende omanikud tahavad. Nende käitumine peab olema ootuspärane – nagu väikestel lastel. Kuid nad ju ei käitu nii ja seetõttu on need koerad tohutu surve all.
Igasugune antropomorfism on seetõttu kahjulik. Tõeline austus loomade vastu tähendab ka erinevuste mõistmist.
Elisa Aaltola on...
Filosoof ja loomaõiguslane
Ida-Soome ülikooli vanemteadur
Loomaeetika doktorikraad aastast 2006
Uurimisteemad on looma- ja keskkonnafilosoofia, metaeetika, moraalne psühholoogia, loomaeetika
Viimane väljaantud teos on „Loomade kannatused: filosoofia ja kultuur” („Animal Suffering: Philosophy and Culture”, 2012)
Taimetoitlane u 20 aastat, seejuures viimased 13 aastat vegan (ehk on loobunud kõigist loomset päritolu valkudest). Vabal ajal jookseb maratone.
