Loodus ja poliitika inimliku enesepettuse haardes

Kogu sellesügisese ja järjekordse antropoloogilise valimiskooli saaks küll edukalt nimetada ümber enesepettust paljastavaks õppekooliks: igal juhul on siin eksitusega vähe tegemist, saati siis veel loodusepoolse eksitusega. Sest milles loodus „süüdi” on kui inimloodu end — olgu siis vaimselt, ökoloogiliselt või kvantzeroloogiliselt — petta tahab?

Aga võib-olla on see siiski liigsuur süüdistus teadvusega sotsiaalsele olendile, sest kui püha kukk on ikka kirema pandud, siis ei sunni teda vaikima ei keegi maine kana…

Ei tea, kas enesepettusega ka patu küsimus harmoniseerub? Küllap vist. Sest kui enesepettust defineerida loodusliku valiku poolt kujundatud käitumisena, mis veel omakorda ühiskonna/ühiskondade hädade põhjuseks saada võib, siis selline tegelikkuse sihipärane vale või puudulik esitus inimese teadvusele viib mõtte ühtlasi valgusevürsti tegutsemisele, kellega patumõiste ju väga otseselt seotud on.

Siinkohal jääb küll tõestamata loodusliku valiku seotus saatana endaga, aga jällegi on huvitav mõelda kurjade vaimude väljaajamisele nende ülema abil ehk: kui looduslik valik on saatanast ja selline sümbioos nüüd „lõhenema” hakkab, siis saab sellist protsessi võrrelda ju inimesse „transporditud” kurjusega, mis inimene-peremehele teadlikult vale infot ette söödab, aga ikkagi vahel avastatud ja välja kihutatud saab — juhtumitel, kui inimene ise oma enesepettust teadvustada suudab.

Siin see „ise” on muidugi kahtlase väärtusega element. Sest eks ole ka inimese vaimne teadvus üks ajus pidevalt saadaval olev koondpilt maailmast. Ja kui selline teadvus osutub par excellence valetamise mehhanismiks, mida tõmbab nöörist üks eelpoolmainitud teadlik muinasjutuvestja, siis iseenesetarkusega inimesel sellist tundmatut toitu seedida ei õnnestu ning appi tuleb võtta nii inimese- kui loodusülene valedetektor. Ja lõpetada tõepoolest enesepettus — nagu suudaks inimene ise oma tõelist vastast kesköisel ristteel mingi kasuliku kokkuleppega tüssata…

Huvitav ongi inimühiskonna kokkulepete sõlmimise poliitika ja taktika: et mingi asi hästi toimiks ja üleüldse toimima hakkaks, on vaja pikaajalisi, häid ja turvalisi suhteid, milledes aga nii või teisiti üks kokkuleppe osapool ohvriks osutub. Seesama ohver toob esile aga vastava olemusliku teesi: “do, ut des” — “annan, et annaksid” (tuntud Maarjamaal kui “käsi-peseb-kätt”), mis on olnud vast kõigi religioonide argi- ja massiusklikkuse põhiloomus kõigil aegadel ja rahvastel.

Püüd jätta võimalikult abivalmis ja usaldusväärne mulje toimib/toimub nii jumala-suhtes (seega ka suhetes saatanaga) kui kaasinimesega, kõrvalühiskonnaga suheldes. Sarnast käitumismalli kasutab inimene ka looduse kaitsmisel (loe: ärapetmisel) ehk nii nagu T. Õnnepalu konstateerib: looduskaitse, seega inimene, kasutab Kristusele omaseid psühholoogilisi mehhanisme -prügi sorteerimine kui ökoloogiline indulgents- kollektiivse süütunde äratamiseks.

Looduse kaitsmine on sel juhul kui ränk ja hirmutav toiming, mis meenutab kogu aeg inimese vigu ehk eksimusi. Ja eksimuseks võidakse pidada sel juhul juba viga mõtteviisis, täpsemini küll kristlikust ideoloogiast pärineval, kus religioosne pärimus Genesise algusest tõlgendub: inimene justkui tohiks aina rakendada ja rakendada loodust. Kas taolise uskliku sellekohast mõtteviisi saab muuta, või kui ei saa — kas siis üldse taolist vaja on? Inimese tahtmatus end piirata pöörab vägivalla looduse vastu temale endale suunatud vägivallaks — kas jõuab inimene oma eksimusest õppust võtta või rakenduvadki keskkonnasatanaloogiad? Seniks: ora et labora.

Ent kuigi inimene südamest töötada ja palvetada võib, kui ta imesid (mis on ime? Kas jumala jaoks on imesid? Ja kui keegi on jumalanäoline — kas siis taolise olendi jaoks saab üldse olla mingit olemuslikku imet?) ei usu siis vast ei ole ka kõigest maapealsest rügamisest suurt kasu. Ent mõned looduse poolt esitatud nähtused ikkagi mõjutavad ka inimest: 1927.a. suri viimane Hambo-laama, maeti istuvas asendis ja 2002.a. tõsteti välja.

Ja tõstetigi — nagu elav inimene: koed pehmed, arstid arvavad, et justnagu oleks lahkunud eile! Istub praegu klaasis kapis, silmad kinni. Aga kellelegi justkui pilgutaks silma….. Linnart Mäll ütleb, et „harilikud” budistid usuvad imesid, intelligentsed ei usu. Ilmselt on need harilikud „lootusrikkad lollid”5, kelledele loodus lohutuseks imesid saadab. Jah, õndsad on vaimust vaesed, sest nood on puhastunud/puhastatud lollist tarkusest!

Ent tarkust on taga aetud koguaeg ja öeldakse, et selliselt kogutud teadmised on kas tõesed, ei ole tõesed, on nii tõesed kui mitte või pole tõsi see, et on tõesed või mitte. Seega on maailm tahtmatult illusoorne. Inimene võib-olla ei tahagi sellist, aga selgub, et maailma kirjeldamisel on „kasulik” teda justnimelt illusoorsena käsitledagi. Sest siis saab inimene end lohutada, et äkki teda polegi ses hulluses olemas…Kui aga läbi mingi füüsilise kannatuse või vaimse hirmutunde või muu säärase halastamatult selgub, et ta siiski olemas on, ja ta ka ise otsustab olemas olla, siis on ta otsustes vaba, ta võib valida oma tee ja loota  — et äkki ta siis polegi loll.

Lolli või mittelollina — ikkagi on inimene kui rott jumala sahtlis. Ainult oma loodule, inimesele, on jumal andnud eesõiguse olla „temalikult” loll. Sellist vabadust inimene aga paljuski ei kasuta. Avastus tuleb küll nagu luuletus või ilmutus (nagu „hitt” kunagiselt hitimeistrilt), aga ikkagi peab seda pärast „kohalikele” tõestama, sest teadus töötab oma ajastu kontekstis. Miks on redelipulka vaja kui lakka pole? Ja miks ühed aatomid kogunevad kokku sokiks ja haisevad ja teised ajuks….

Kui aga selleüle arutlema hakata, siis äkki saab ka aru, sest arutlemise eesmärk ongi vabastada lollist eelarvamusest. Nagu ka sellisest, mis rääkis, et asja ei saa seletada tema enese kaudu — kvantfüüsikast alates aga saab seda teha küll! Ja täna võib rääkida juba kvantzeroloogiast, ükskõik kuidas keegi sellest praegu ka aru saab. Ja muidugi võib siitkohalt ikka ja jälle õigustatult küsida: kui teada/tuntud 4 budistlikku õilsat tõde tänapäevaselt ümber sõnastada, on inimene siis tõele lähemale jõudnud?

Mis siis jääb? Teadus kui poliitiline korrektsus või vahetu tõetunnetus, mida aga nagu vaba tahetki teaduslikult tõestada ei saa? Aga religioosne kogemus — kas see vabastaks inimese vahetuks tõetunnetuseks või on see hoopis looduse vingerpuss, seksuaalse evolutsiooni kõrvalprodukt? Kas tegemist on mentaalse ja füüsilise rütmikaga, mis inimese õndsusesse viib? Roland Karo tuleb siin appi ja ütleb: genitaalstimulatsioon tuleb seks korraks kõrvale lükata, sest selgub, et religioossetel-müstilistel kogemustel on sarnasus hoopis romantilise armastusega. Intensiivne romantiline armastus aktiveerib hüpotalamuse ja mõjustab tugevasti autonoomse närvisüsteemi funktsioone — nagu ka müstilise seisundi puhul.

Teoloogiliselt seega: kui jumal on armastus, siis midagi soodsamat on raske tahtagi. Sest see näitab, et religioosne müstik ongi jumalasse kõrvuni armunud. Ning nii võib konstateerida, et pikka aega on õhtumaine teadus olnud (järjekordselt!) eksinud, olles armastuse iseloomu süstemaatiliselt alahinnanud. Ja teatud katoliiklikul neiul ei läinud armulaual käima üldsegi mitte valed lambid…..

Religioosne kogemus on seega kui eksitusest vabanemine: inimene ei näe enam võimalust, aga siis tuleb ületav mõistmine. Ja ka teadustöös on nii: kirjutame ja kirjutame, midagi pole — ja äkki tuleb. Ja see on täpselt nii nagu armastusegagi. Tundub, et just-just on inimene selle õige leidnud, kui selgub, et on tegemist eksitusega. Ja ka religioon sai ju olevaks ainult tänu eksitusele ning ainult eksiteele viimisega on võimalik teisi asju näha. Ehk on nii ka armastusega, meie jutus seega jumalaga: inimese pattulangemine algas eksitusega, aga lõppeb armastusega.