Loe, mida arvavad Delfi lugejad õpetajate streigist!
Pessimist
Õpetajate palgad on väikesed. Samuti arstide-õdede, politsei, päästeametnike ja veel paljude teiste tublide ja vajalike inimeste omad.
Nende palkade maksmiseks laekub riigikassasse raha põhilises osas erasektorist. Mida Lauri Leesi siis ette paneks? Kas lajatame veel niipalju maksukoormust juurde, et inimestel kaoks igasugune soov eraettevõtlusega tegeleda?
Post Mortem
Aga mida arvata õpetajatest, kes riigikoolis õpetades riigikeelt ei valda?! Kas nemadki peaksid saama palgatõusu? Ma neil just alandaksin.
ei, Savisaare pärast
kaugelt ju näha kuidas kesk ja tln linnavalitsusus pingutavad streigi "heaks", ise aga kulutab raha lollustele (loe rahvaküsitlus linnatranspordi tasuta muutmiseks). Sults kleebib plakateid, Leesi jagab lahkelt intervjuusid, Reps ja Savisaar ise võtavad sõna. kõik ikka suurest murest õpetajate paölkade pärast!
Mis asja...
.... ülekoormatud!!! :@ mina, kes ma teenin 529 eurot tööl käies eraettevõttes, ei saa streikida, kuna vastasel juhul lastakse mind lahti. Ja kui tulen töölt väsinuna leian kodust lapse, kes ei saa aru mida õpetaja temalt nõuab, sest õpetaja läks oma teemadega kiirelt edasi ja ei seletanud veidi aeglastematele lastele, kuidas see ja too matemaatiline tehe käib ja pean hakkama lapsele seletama ja teda hakkama õpetama. see on õpetaja tegemata töö ja selle eest tahavad nad palka juurde saada. Minge mujale kui ei meeldi ja proovige seal tööl olla ja selle 28 puhkepäevaga ja 12 palgaga hakkama saada, kui nii kunnid olete. Ma ei toeta õpetajate streiki ja olen sellele vastu. minu lapse õpetaja saab 900 eurot kuus ja kui tuleb ütlema, et ta ei saa hakkama, siis on see tema probleem, et ei oska rahaga ümber käia. EI TOETA STREIKI JA ÕPETAJATE ÜLBUST LASTE VASTU!!!!
bill
kuigi streik natuke häirib elukorraldust,toetan seda kahel käel.
asi pole üldse mitte õpetajate palgas,vaid kogu meie kiiva kiskuvas elus. eilses saates vabariigi kodanikud andis kodanik randpere selgelt mõista,et tema kui poliitiku jaoks on kindlad ainult kolm asja – surm, maksud ja riigikogulaste palgatõus. need on riigi ja võimu mured, ülejäänu võimul olevat klikki ei huvita.
NB!
Loodan, et kunagi toetavad õpetajad jälle kedagi teist.
vabakutseline õpetaja
Prestiizi kadumise suhtes vaadaku iseenda otsa! kirjutas:
„Kui saamatus ja käegalöömine on igapäevane asi, siis pole ka mingit prestiizi........ „
Prestiiži languse põhjuseks ei ole mitte õpetajate saamatus ja käegalöömine, vaid
1. konkurents õpetajakohtadele sisuliselt puudub, sest noori tuleb kooli juurde väga vähe, võimekamad noored lähevad muude ametite peale, sest nagu üks mu õpilane kunagi ütles: "õpetajad saavad ju nii vähe palka".
2. järjest kasvavad nõudmised, mille tõttu õpetajal peale põhitöö on tohutu hulk dokumentatsiooni täita, see kõik tuleb teha tundidest vabal ajal (olen õpetajana töötanud ligi 30 aastat, viimase kümne aastaga on nõutavate paberite hulk sisuliselt kolmekordistunud
3. igasugune reformimine on teinud õpetajate töö tunduvalt keerulisemaks
4. klassid on suured, palju on käitumishäiretega lapsi, selleks, et klassis valitseks normaalne õpikeskkond, kulub õpetajal palju energiat ning tänu tohutule hulgale lisakohustustele põlevad paljud õpetajad läbi. Läbipõlenud õpetajat aga pole kellegagi asendada, kannatavad aga peamiselt õpilased.
5. igas ametis leidub töötajaid, kes sellesse ametisse tegelikult ei sobi, kuid inimestega töötavates ametites paistavad nad kõige rohkem silma ning üksikute tõrvatilkade põhjal pannakse pitser kogu ametkonnale: "mina tean õpetajat, kes on närvihaige=kõik õpetajad on närvihaiged" või "mina tean õpetajat, kes ei suuda klassis korda tagada=ükski õpetaja ei suuda klassis korda tagada"
Kui mina streigiks, siis pigem inimlikuma koolikorralduse nimel. Et klassid oleksid väiksemad ja õpetaja saaks pühenduda oma aine õpetamisele, mitte kuskilt kõrgemalt poolt tulnud mõttetute nõudmiste täitmisele, millest vähemalt pooled on esitatud ainult selleks, et mõni ametnik oma olemasolu õigustada saaks.
Aga mida siis ikkagi tahetakse?
Kui Eesti hariduskulud on 7% skt-st, mis olevat Euroopas suuruselt 4-s, siis raha juudetulekut sedavõrd, et õpetajakutse prestiiž oluliselt tõuseks ei ole võimalik teha.
Ainus tee on leida sisemisi reserve ja OLULISELT süsteemi reformida. Ilmselt tuleb
1) õpetajate arvu vähendada
2) klasse suurendada
3) viia sisse laste varajane segregatsioon õppeedukuse alusel, et suurem panus saaks ikkagi minna sinna, kus sellest ka kasu on (matemaatika õpetaja peab õpetama matemaatikat, mitte käitumist). Kui ikka laps ei taha/saa/jõua/jne õppida, siis pole teda mõtet vägisi õpetada -- vähemalt mitte koos edasijõudvate ja õpihimulistega.
4) selgelt sätestada, et lapse käitumise ja sotsiaalse küpsuse eest vastutavad lapsevanemad
Ilmselt tekiks sellisest reformist teatav šokk, kuid see on tarvilik ja läheb kiiresti üle, kui tulemusi hakkab tulema.
Praegu on kooli KORRALDUSLIK probleem selles, et kõikidele pakutakse ühtlaselt lahjat lurri.
Tuleb lõpetada rääkimine sellest, mida me ei taha. Rääkigem sellest, mida tahame ja kuidas seda saavutada
Juku
Õpetajaameti prestiiž ei ole Eestis vist kunagi nii madal olnud kui nüüd. Kui ehk millegagi võrrelda, siis ehk oli see nii madal kusagil 130 aastat tagasi. Õpetaja on praegu oma hariduse poolest tipptaseme spetsialist, kuid palga maksmisel sülitatakse talle lausa näkku. Kuidas saab kõrgepalgaliste riigiametnike töö olla enam väärt kui õpetaja töö? Kas tõesti hinnatakse seda enam, kui osatakse kokku keerata seaduste eelnõusid, milliseid Riigikogu kummitemplina heaks kiidab ja lõpptulemusena ei kõlba need kuhugile? Mõne aja pärast avastatakse, et tuleb parandama hakata või mis on selgelt vastuolus enamuse rahva õiglustundega. Ei saa öelda, et taasiseseisvunud vabariigis ei ole õpetajate palku tõstetud. On küll, kuid kohe sellega on tõusnud töökoormus ja see ei ole proportsionaalselt palga tõstmisega. Kogu nõukaaja jooksul oli vanemates klassides õpetavate õpetajate nädalane tunnikoormus 18 õppetundi. Lisatasusid maksti keelte ja matemaatika õpetajatele kirjalike tööde parandamise eest. See ei olnud palju, kuid ikkagi midagi. Maksti lisatasusid klassi juhatamise eest ja see oli ühtne kogu riigis. Nüüd on see nii suur, nagu kusagil linnas-vallas otsustatakse. Õpilastele oli osavõtt huvialaringidest tasuta ja ringijuhtidele maksti tasu. Kui muudeti õppekavasid, siis tulid üleriigiliselt kasutusele ka uued õpikud. Õpikute sisu kinnitati haridusministeeriumis. Õpetajatel kulus vähem aega õppematerjalide ettevalmistamiseks. Maaõpetajatele kindlustati tasuta küte ja elekter ning nad ei pidanud maksma korteriüüri. Kõik see pakub praegu mõtlemisainet.
Juho
Streik on demokraatlikes riikides tavaline tööandjate ja töövõtjatevaheline suhtlemise vorm.Meie kommunistlikud tegelased elavad veel nõuka ajas, nagu eilne foorumgi näitas, tol ajal ka ei tohtinud streikida, et kuidas sa iseenda ja oma riigi vastu streigid, eks ole. Meie randpered jne., tulge välja nõukaajast ja te näete, kuidas streigitakse Prantsusmaal, Soomes, Hollandis jne. Demokraatia, mitte enam partokraatia.
Lukašenka režiim Eestis ei lähe mitte.
haider
mina EI TOETA õpetajate streiki ja kogu seda ametühingu tolguste jama. Pange Leninigradi Kõrgema Parteikooli haridusega Harri Taliga ükskord omate tootvale tööle – las teeb midagi kasulikku!
