Linnar Priimägi: Üliõpilastel, kellel puudub reaalteaduslik keskharidus, on raske aru saada ka humanitaarainetest

Viimastel päevadel täidab ajalehti arutelu mõne põhikooli lõpetajate matemaatika-alase suutmatuse teemal. Probleemi põhjusi võib olla mitu: (1) konkreetse õpetaja küündimatus ja (2) koolijuhi sekkumatus, läbikukkunud õpilase (3) kõva pea, (4) mälu treenimatus ja (5) vähene keskendusvõime, aga ka (6) õpiku segane sõnastus.

Mõned neist probleemidest (1, 2) on lahendatavad küllalt ruttu, teised (4, 5) nõuavad pikemat hoolt, kolmandaga (3) pole midagi parata; üht (6) annab korvata teise (1) lahendusega. Alles viimases järjekorras võiks kaaluda põhjust (7) - et matemaatika õppekava on liiga raske. Miks ma nõnda arvan?

Ma õpetan Tallinna Ülikoolis ja näen, et nendel mu üliõpilastel, kellel puudub reaalteaduslik keskharidus (see on lünklik või peaaegu olematu, ehkki lõputunnistusel ilutsevad hinded), on raske aru saada ka humanitaarainetest.

Näiteks propaganda tehnikate kursusel tuleb õpetada, et erinevaid kompromissi leidmise taktikaid mudeldavad kõige paremini suurim ühistegur ja vähim ühiskordne. Need mõisted on teise aasta tudengitele võhivõõrad.

Loogikas on neil raske aru saada "kategooria" mõistest. Füüsikatunnist aga võiks meeles olla, et "elektrilaeng on algmõiste, mida ei ole võimalik seletada lihtsamate mõistete abil". Ja seda mudelit läheb neil tarvis nii definitsiooni reegleid mõtestades kui ka - propaganda tehnikate aines - agitatsioonikampaaniat kavandades.

Lugesin täna hommikul üle füüsika õpikut IX-X klassile (1976) ja leidsin sealt meie rakendusliku kultuuriloo kursuses käsitletud substantsi ning aktsidentsi vahekorra mudeli: "Me räägime sageli lühendatult "laengutest", "laengute ümberpaigutamisest" jne. Tegelikult tuleb seejuures mõelda "laetud kehasid" (või osakesi), "laetud kehade ümberpaigutamist" jne, kuna laeng ei eksisteeri ilma osakesteta."

Just samas võtmes tuleb aru saada ka impanatsiooni ja transsubstantsiatsiooni problemaatikast kristlikus teoloogias (esimese kontseptsiooni kohaselt jääb armulaualeib leivaks ja sinna ainult "siseneb" pühadus, teisel juhul muutub pühaks leiva olemus, leib ise muutub pühaks ihuks, talle jääb ainult leiva kuju).

Või kui lihtsalt ja selgesti seletab järgmine elektrostaatiline mudel Aquino Thomase privatsiooniteooriat (et kurjus pole mitte iseseisev alge, vaid ainult headuse puudus): "Keha negatiivne laeng on tingitud elektronide arvu ülekaalust võrreldes prootonitega, aga positiivne - elektronide puudujäägist."

Muidugi on ka siin õpikus üht-teist tarbetut, mille puhul autorid on õpilase ilmselt unustanud ja kirjutavad iseendale. Aga selleks ju klassitunde peetaksegi, et õpetaja saaks osutada olulisimale. Edasine on juba õpilase enese töövaev - meelde jätta ja meeles hoida. Et ülikoolis ka humanitaarteadused üle jõu ei käiks.