Linnar Priimägi: Tätte, riikliku ohu allikas
Kultuuripsühholoogi huvitab, miks rahvas käitub nii või teisiti (seetõttu on kultuuripsühholoogia nii reklaami kui ka selle ühe põhiliigi, propaganda alus). Ja rahvahulkade meel on tõesti liikvele läinud, kollektiivne (ala)teadvus lainetama löönud. Väga palju uhkeid, õpikunäiteks kõlbavaid juhtumeid särab praegusest Eesti elust!
Üks silmapaistvaimaid on Jaan Tätte supernoova. Tema plahvatuslikult kasvav populaarsus (Delfi 19.08.2010: lisakontsert täitis Tallinna lauluväljaku, laulja teenib ühe esinemisega miljoni!) ei jää kellelgi kahe silma vahele. Muist ülistavad, muist põlastavad.
Anders Härm võtab kokku (Eesti Päevaleht 18.08.2010): „Rein Veidemann kuulutaks Tätte eesti rahvuse „tüvitekstiks”; teleheeros Vahur Kersna kirjutab temast peaaegu et homoerootilise, ülistava ja mütologiseeriva eepose kui „maailma tarkuste vardjast”.“ Samas taunib Peeter Helme „Jaan Tätte odavat sentimentaalitsemist halenaljaka koerapilgu ning küündimatu lauluhääle saatel“ (Eesti Ekspress 04.08.2010) ning Üllar Jörberg nimetab teda „kekutajaks“ (Delfi 19.08.2010). A Bacька слушает да ест.
Just nagu mingi ärevus, mingi mure seostuks Jaan Tättega kollektiivse teadvuse sügavuses.
See mure seisneb populaarsuses, „rahvalikkuses“, nagu diagnoosib Anders Härm – kontrollimatus, ebakriitilises poolehoius. Alateadlikult peljatakse „massipsühhoosi“, hüsteeriani küündivat publiku emotsionaalsust, mis on väga kergesti suunatav. [Vt Linnar Priimägi: Reklaam&propaganda. Mõistevara. Tallinn 2008, lk 43 -autor]
Kujutage nüüd ette, et Jaan Tätte astub homme Keskerakonda (nagu Tõnu Trubetsky)! Või Rahvaerakonda. Või ükskõik millisesse. Talle mindaks järele! Ta on potentsiaalne poliitilise tasakaalu rikkuja, riikliku ohu allikas. Ta on liiga mõjukas. Seda tajudes tekibki ühiskondlik tõrjereaktsioon. Aga ärge muretsege – pinge laheneb kiiresti.
Vanas Kreekas tunti ostrakismi, killukohut. Kord aastas küsisid Ateena võimud rahvalt, kas keegi kodanikest on muutunud küllalt mõjukaks, et kippuda türanniks. Jaatava vastuse korral hääletati, kirjutades potikillule selle nimi, keda peeti ohuks vabadusele. Enim hääli saanu, st kõige mõjukamaks hääletatu saadeti kümneks aastaks pagendusse. Temast peeti endiselt lugu, aga ta ei tohtinud kodumaale naasta.
Jaan Tätte siirdub nüüd ümbermaailmareisile just nagu südametunnistuse killukohtu otsusel. Ta jääb kauaks ära. Oht lahkub, ärevus lahtub. Head reisi, Jaan Tätte!
Lahendamata jäi siiski selle laulja (just laulja, ehkki me tunneme teda ka andeka ja menuka näitekirjanikuna) esteetiline mõistatus: mis kunstinähtusega on tegu?
Rein Veidemann peab Jaan Tätte sõnumit ning olemust eksistentsialistlikuks, Vahur Kersna arvab selle (kuidagi Lev Gumiljovi jälgedes) energeetilis-etnoloogiliseks.
Anders Härm leiab, et tegu on „eesti biidermeieriga“, „nunnu, sentimentaalse, vastuoludeta maailmaga, kus väärtused on kindlalt paigas ja vaidlustamisele ei kuulu“. See määratlus ei hakka päriselt Jaan Tättele külge. Eesti rahvalikku biidermeierit esindab meie päevil pigem roosilise rätikuga Kihnu Virve („Meri on, meri jääb, meri olema peab...“).
Jaan Tätte on peenikesem poiss. Tema maailm sarnaneb pigem teise kihnlase, meremees Jaan Oadi maalidega. Ja see ei ole mitte biidermeier, vaid naivism. Jaan Tätte laululooming esindab naivismi eesti estraadimuusikas.
Aga pärituult talle!
