Linnar Priimägi: Tallinna sümbol on tema siluett, mitte auklik tellis
Kõige suuremas mõõtkavas mõtlevad muidugi arhitektuuri ja planeeringuga tegelevad kultuuriinimesed. Mart Kalm näiteks küsib Eesti Päevalehes: „Kuhu kaovad puiesteed?“ (EPL 12.11.2010).
Oma sõnutsi tahab ta, et linna üldilme oleks ilusam, et saaks puude vilus kõndida ning autot varju parkida. Kes ei tahaks? Kuid oma artikli lõpetab ta küsimusega: „Millal hakkab Tallinna sümboliseerima puiestee?“ Et see puudutab minu eriala, siis ei jää ma vastamata.
Sümbol selles mõttes on – kõige lihtsamalt seletada – objekt, mis identifitseerib paiga, kus teid on pildistatud: kui teie taustaks on Eiffeli torn, Colosseum, Akropolis, siis te olete käinud Pariisis, Roomas, Ateenas... Champs-Elysées on küll puiestik, aga Pariisina ei tunta seda ära mitte puude, vaid kas triumfikaare või – vähemal määral – obeliski järgi.
Mis tuvastaks Tallinna?
Muidugi eelkõige linna siluett, meie suurim kultuuriväärtus. „Su tornid paist’vad kaugele, nii maale kui ka merele,“ ütleb laulusalm – ega valeta, mistõttu on imagoloogiliselt solvav praegu Tallinna embleemina kasutatav lame „telliskivi“, omaaegse linnadisaineri Aavo Ermeli vaimusünnitis. Tallinna sümbol on tema siluett, mitte auklik tellis ega mingi puistu.
Ka mina liituksin Mart Kalmu kiitusega nüüdsele Vabaduse väljakule, kui ma näeksin, et uuendused oleksid ellu äratanud keset linna haigutava Kaarli puiestee. See on aga sama inimtühi, sama elutu nagu enne! Siin on tehtud mingi põhimõtteline linnaruumi planeerimise viga – märksa suurem kui see, et Estonia ette pole istutatud „keravorme“, mida igatseb Mart Kalm. Keravormid saab panna hommepäev, aga väljakut ümber ehitada on juba hilja.
