Linnar Priimägi: Nõukogude võimuga ära leppides
Oma minevik tuleb psühholoogiliselt assimileerida. Üht võimalust selleks näitab tippteadlase ning arsti Heinart Sillastu raamat, mis nüüd ilmus ka ingliskeelses versioonis. [3] See pakub meile võimalust rääkida olulisimast.
Nagu paistis juba eestikeelsest originaalväljaandest „Koostööaastad“ (2005) [1], on Heinart Sillastu seltsiv, sotsialiseeruv mees, kes saab ikka läbi — niihästi inimestega kui ka takistustest. Tema isik ning elu annavad sõnale „sotsialisatsioon“ tähendusrõhu, misläbi see vastandub „isolatsioonile“.
Heinart Sillastu läbisaamine („koostöö“, nagu ta ise ütleb), on tegelikult väljasaamine isolatsioonist, kuhu sünniaeg ja -koht ta olid määranud: aastal 1949 sai ta Eesti NSVs 20-aastaseks. Nüüdsele ja ka tuleviku lugejale, kes ei uuri meditsiini ajalugu, on kahtlemata kõige huvitavam just see, milline oli tema eluline suhe oma eripärase ajastu ja keskkonnaga, teisisõnu: milline oli tema vahekord nõukogude võimuga. Kas see oli väljapääs?
Suhtumiselt nõukogude võimu võib eristada kuut suurt inimrühma:
• kommunistid,
• partisanid,
• kollaborandid,
• fatalistid,
• skeptikud,
• dissidendid.
Kommunistide ehk avalike parteilaste näiteks sobib Arnold Rüütel. Partisanid (Marju Lauristin, Jaak Allik) astusid parteisse, tuues ettekäändeks, et lähevad seda hoopis seestpoolt õõnestama. Kollaborandid olid agarad kaastöötajad, „parteitud bolševikud“ (Gustav Ernesaks, Lennart Meri).
Skeptikud hoidsid apoliitilist joont, kandsid rusikat taskus, aga võimule vastu kah ei hakanud — nende hulk jäi anonüümseks. Dissidendid astusid avalikult nõukogude võimu vastu ning istusid kinni (Lagle Parek, Enn Tarto).
Kõige keerulisem kategooria, kuhu kuulub ka Heinart Sillastu, on fatalistid. Fatalistide ühiskonnakontseptsioon oli sotsialistlik teodiike. Sõna „teodiike“ tõi käibele saksa filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz 1710. aastal kirjutatud teose peal¬kirjas. See teos tegeles Jumala õigustamisega küsimuses, mispärast Jumal, olles lõpmata hea (ld summum bonum) talub maailmas kurjust ning ülekohut. Kas ta siis ei suutnud luua täiuslikku maailma? Ja kuidas ta saab ise olla täiuslik, kui tema looming jäi küündimatuks?
Leibniz aga kinnitas, et Jumal lõigi võimalikest maailmadest parima (Voltaire pilkas teda selle eest, eriti pärast toonase maailma uhkeima linna Lissaboni hävingut maaväringus 1755. aastal). Heinart Sillastu nõukogude-aegsete mälestuste raamat kordab isiklikus mõõtmes Leibnizi teodiike alusmõtet: „See oli võimalikest parim elu.“ Kas meil tekib nüüd põhjust pilgata?
Leibniz lähtub üldisimast seadusest, maailmatervikut (ld monas monadum) seesmiselt tasakaalustavast õigluse printsiibist. Ka nõukogude võim oli maailma tasakaalus vajalik, ütleb sotsialistlik teodiike õigustavalt.
Kõik, mis on võimalik, püüdleb oma võimalikkuse tõttu teostusele, sest tegelikkus ongi seisund, mis on võimalikule võimalik, ütleb Leibniz. Maailm on niisiis eri võimalustele avatud, aga võimaluste lõpmatus hulgas leidub ka vastastikku välistavaid (kapitalism ja kommunism). Seetõttu saab tegelikkus teostuda vaid vastastikuse võimalikkusena (ld compossibilitas), mille üheks vormiks teatud ajastul oli sotsialism.
Kõik asjad, kõik ühiskonnakorrad eraldi võetuna on ebatäiuslikud, sest nad on piiratud. Nende erinevus tulenebki sellest, et eri ühiskondades jääb puudu eri kvaliteetidest. Ühel on üks puudus, teisel teine. Nii nagu olemasolevad kvaliteedid täiendavad üksteist (Leibnizi „vastastikuste representatsioonide universaalne organisatsioon”), täiendavad üksteist poliitilises maailmatervikus ka puuduvad kvaliteedid.
Iga üksik asi sisaldab midagi tervikust ning esindab seda, kuid terviku terviklikkus on üksikutes asjades esindatud eri selgusega. Kõige selgemini on maailmatervik esindatud inimeses. Inimesele on antud võime headust ära tunda ja seda jõudu mööda toetada, mõistes paratamatust.
Mõistes ka sotsialismi paratamatust kui maailmatäiuses vajalikku puudulikkust, mis pealegi polnud puudulikum kui samaaegne kapitalism. Nüüd on see kapitalism oma puudulikkusega tulnud meie õuele ja tahab öelda, et tema ongi täius ise!
„Suur hulk Eestis elavaid inimesi ei kogenud nõukogude aastatel üleüldse või siis üksnes väga vähesel määral füüsilist terrorit… Praegune Eesti kultuuri- ja teadusbaas on suuresti rajatud nende saavutustele,“ kirjutab autor ingliskeelses avapeatükis „Mõned põhimõttelised seisukohad“, lk 25. Ta kirjutab ka iseendast ning omaendagi teaduslikest saavutustest.
Mu loo moto pärineb Vladimir Iljitš Lenini kirjast (november 1913) Maksim Gorkile, kes põdes kopsuhaigust. Lenin jätkab: „Kinnitan Teile, et ravida… tuleb ainult esmajärguliste kuulsuste juures. Katsetada omal nahal bolševiku leiutusi — see on hirmus!!!“ [4]
Esmajärgulise kopsuarsti Heinart Sillastu sotsialistlik teodiike ei olegi siis nii vale. Igatahes pakub tema mälestusteraamat võimalust praegu sotsiaalpsühholoogiliselt ülioluliseks diskussiooniks.
Millisesse inimrühma paigutada näiteks „kommunismi kuritegudes“ süüdistatavad eestlased?
[1] Linnar Priimägi: Ühe haritlase vaimse vastupanu lugu. Postimees 20.06.2006. Seda tuleks lugeda siinsele lisaks.
[2] „Kuu lõpus saab Tallinna linnahallis taas nautida nostalgiakontserti Sotspop, kus noorlauljad esitavad nõukaaegseid poplaule.“ — Martin Šmutov: Anne Veski: nii koledad me küll välja ei näinud. elu24.ee 10.04.2008.
[3] Heinart Sillastu: Through Rose-Coloured Glasses. From the Soviet Times to Independence. Recollections of an Estonian Professor Emeritus. 2009. 240 p.
[4] V. I. Lenin: Kirjandusest ja kunstist. Tallinn (Eesti Riiklik Kirjastus) 1964, lk. 337.
