Linnar Priimägi: Kas Pussy Rioti liikmed on ketserid või paganad?
Loen kolleeg Tõnis Kahu kirjutisi alati suure huviga, sest pean teda üheks terasemaks nüüdismõtlejaks kultuuri vallas. Tema juhatusel (EPL 11.04.2012) otsisin välja ka Alar Laatsi artikli „Patriarh ja kassid“ (Kirik & Teoloogia 06.04.2012), kus vene punkansambli nüüdisproblemaatika olevat „lahti kirjutatud sedavõrd loogiliselt“. Tänan soovituse eest: leidsin esmaklassilise materjali, mida koos üliõpilastega analüüsida propaganda tehnikate loengus.
Voici. Toetus „ka mujal maailmas“ kasvab Alar Laatsil paari lõigu pärast „ülemaailmseks toetuseks“; tunnistus „ma ei ole jurist“ tipneb õigusliku hinnanguga, et karistus (võimalik karistus) „on ülimalt ebaproportsionaalne“. Usuteadlane revideerib Venemaa eeluurimisvanglate olukorda ja teoloog tuvastab „stalinismi“. Alltoon on selgelt erapoolik – mispärast ta muide alustabki oma arvamusavaldust, hukka mõistes võimu reaktsiooni ning alles seejärel, juba viirutatud taustale asetab kirikuskandaali enese.
Feminism ahendatakse teoloogiliseks fenomeniks (ignoratio elenchi) ja tunnistatakse „täiesti arusaadavaks“ pidada Jumalaema feministiks. Niisama enesestmõistetavaks, isegi tervitatavaks hindab luterlik teoloog tantsida Suure Paastu ajal õigeusu katedraalis Lunastaja reliikvia ees jenkat. Andrei Kurajev, kellele ta viitab kui autoriteedile, tegi endale alles nüüdsama nime, kutsudes noori üles nurjama homopropagandist Madonna kontserti Peterburis pommiplahvatusega – samas kui Alar Laats deklareerib, et punkansambli „palve kaitsta geisid Siberisse saatmise eest peaks olema üldinimlikult mõistetav“. Teoloogiline tulevärk!
Rikkuda saab vaid inimeste tehtud pühadust
Tõnis Kahu osutab kahele inimkultuuris kõrvutisele pühaduse mõistele: „Ühel juhul on see midagi inimeseülest ja asub seega kõrgemal meie mis tahes õigusest seda mingilgi moel vaidlustada. Teisel juhul on pühadused ikkagi inimese loodud ja sellisena avaliku arutluse, ka tõrjumise ja vastuhaku objektid.“ Seda tuvastanud, jätab ta esimese pühadusmõiste kõrvale ja räägib ainult teisest. Õigesti teeb.
Temaga koos mõteldes tuginen ma vene filoloogi ja kultuurisemiootiku Juri Stepanovi käsitlusele „Святое и скверна. Святые и праведники. Черт, бес“ (umbes: „Pühadus ja rüvedus. Pühakud ning õndsad. Kurat, vanapagan“) raamatus „Vene kultuuri konstandid“ (3. trükk 2004), lk 865-891 (kus autor omakorda lähtub Émile Benveniste’ist).
Jumalik pühadus (kr ἱερός, ld sacer) erineb inimlikust pühadusest (kr ἅγιος, ld sanctus) selle poolest, et on inimese haardeulatusest väljas. Ei ole kellegi võimuses võtta pühadust Lunastaja reliikvialt. Teine, inimlik pühadus seevastu püsib tänu käitumisreeglitele. Need võib ette kirjutada kas seadus, moraal (kirjutamata seadus) või südametunnistus (kirjutamatu seadus). Rikkuda saab vaid inimeste tehtud pühadust.
Siin on kaks võimalust. Kui õige käitumise mudel oleks A, siis sellest saab hälbida kas toimides suisa vastupidi (miinus-A) või tehes hoopis midagi muud (B). Esimest võib kokkuleppeliselt nimetada amoraalsuseks, teist aga immoraalsuseks. Amoraalselt (miinus-A) käitus oma ajaloolistel põhjustel Peeter I, kes seetõttu pälvis Antikristuse nime (asja on lähemalt uurinud semiootik Boriss Uspenski). Immoraalsus seevastu ei tähendaks mitte ketserlust, s.t teadlikku vastuhakku ja rüvetust (miinus-A), vaid võhiklust, profaanlust, teadmatusest eksimust (B).
Uskliku südametunnistus ja Jumala seadus
Selgesti eristab neid apostel Paulus roomlaste kirjas (1: 19-20): kui „see, mida teatakse Jumalast, on avalik“, siis „ei saa vabanduda“ nood, kes teavad, aga salgavad (miinus-A). Need aga, kes usust ei tea ning elavad omamoodi (B), on asjasse puutumatud paganad, mitte ususalgajad-apostaadid.
Tõnis Kahu ütlebki, et punkansambli naised pole mitte õigeusu ketserid (miinus-A), vaid hoopis rokk-paganad (B). Erinevalt Juku-Kalle Raidist, kes kahjurõõmuga näeb neis poliitilisi ketsereid. Ning erinevalt patriarh Kirillist ja peapiiskop Põdrast. Patriarh ütles, et punkansambel rikkus Jumala seadust, mida viimse instantsina valvab uskliku südametunnistus (человеческая совесть). Ja peapiiskop osutas, et Lunastaja Kristuse pühakojas käidi „omavolitsemas“.
Tõnis Kahu meelest ei käitunud omavolitsejad mitte mudeli järgi miinus-A, vaid hoopis mudeli järgi B. Sellega võiks nõus olla, kui ei leiduks üht aga.
Nimelt on igas kultuuris paiku, kus B paratamatult muutub miinus-A-ks, immoraalsus möödapääsmatult moduleerub amoraalsuseks. Õigeusu kirik on selline paik – vene kultuuris vastanduvad „püha“ ja „rüve“ eriti teravalt (Stepanov, lk 872). Religioon on käitumiskultuur – ning jenkat võib omaenda kisa saatel tantsida ka muidu ja mujal kui õigeusu peakirikus Suure Paastu ajal Lunastaja reliikvia ees. Kultuur algab teadmisest, et mitte kuskil ei tohi teha päris kõike. Kirikusse möllama murdnud punkansambel – ka siin võib Tõnis Kahuga nõustuda – ei loo mingit uut kultuuri. Selleks ei jätku tal jõudu, sest selja taga pole toda puutumatut jumalikku pühadust, mis kirikul on olemas. Ei piisa siin ka võõramaa presidendi toetusest.
Pühaduse rüvetust nimetatakse vene keeles скверна; „rüvedus“ või „räpp“ võivadki olla vasteks. Vladimir Dal kirjutas tolle sõna seletuseks: „Looduslikust räpast puhastavad vesi ja tuli, vaimulikust puhastab kahetsus.“ Kas nood laamendajad on kahetsenud? Rohkemat õigeusu kirik andestamaks ei vajagi.
