Linnar Priimägi: Kas Eestis valitseb revolutsiooniline situatsioon?
Maailmas meie ümber ei toimu täna mitte revolutsioonid, vaid (lääneriikide raha-lavastatud) riigipöörded Gruusias (ameerika-uuseesti keeli „Georgia“, õigupoolest: Sakartvelo), Ukrainas, Iraagis, Afganistanis, Egiptuses, Liibüas; järge ootab Süüria, silmapiiril terendab Iraan.
Siin kehtib oluline erinevus. Riigipöörde puhul säilib sama ühiskonnakord, ainult võimuladvik vahetuvad. Revolutsioon seevastu muudab ühiskonnakorda (mistõttu Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni ei saa nimetada „bolševistlikuks riigipöördeks“, nagu viimasel ajal kiputakse, demonstreerimaks oma üleolekut). Riigipööre on ka Eesti Vabariigi põhiseadusega keelatud. Aga revolutsioon ei ole! Revolutsioonid on ajaloo vedurid, ilma nendeta jääks ühiskonna, sh ka Eesti ühiskonna areng seisma. Niisiis – riigipööre oleks illegaalne, revolutsioon aga täiesti legaalne. Arutagemgi selle võimalikkust!
Kunagi jäin ajakirjale „Teater. Muusika. Kino“ võlgu arvustuse Eestis monteeritud vene filmist „Revolutsioon, mida ei olnud“ (2008). Mäletan sealt, et ennast Trotskiks ärasättinud Limonov rääkis kooliklassis õrnal häälel sültjaid fraase. Et üks ülikõrge enesehinnanguga kambajuht maandus lõpuks laibapesijaks. Et leidus paarsada uljurit, kes soostusid, süda rinnus, uulitsale minema, karjudes ennastunustavalt: „Revolutsioon! Revolutsioon!“ Ent kuidas ütleb idamaa vanasõna: hüüa kui palju tahes „Halvaa! Halvaa!“ – ei suu sellest magusamaks saa. Peamine tolles filmis oli aga, et – pandagu tähele – mitte kellelgi protestijatest polnud aimu, misasi on revolutsioon ja kuidas seda õieti teha.
Praegu Moskva tänavatel Putini-vastaste aktsioonide korraldajad põevad sedasama sündroomi, pidades blogilisatsiooni mobilisatsiooniks. Unustades, et internet mitte ei ühenda, vaid pihustab: katvus on suurem, aga iga piisk lendab ja hajub omaette. Howard Rheingoldile võib julgesti edasi öelda, et tema smart mob või net smart ei ole mitte revolutsiooni kandepind, vaid jõuetute arvutiintelligentide kollektiivne meelepete. Sellest, et mässutussid (Pussy Riot) kuulutatakse vabadusvõitlejateks ja nende toetuseks võrguhääli korjatakse, annab lüpsta veel vaid uudise, et keegi Iiro Rantala jätab protestiks ära oma kontserdi Moskvas (EPL 28.07.2012). Mõtelda, milline tohutu auk sealses kultuurielus! Venemaa opositsioonijuht Garri Kasparov tõotas Tallinnas: „Suurem ja dramaatiliste muutusteni viiv protestilaine on vaid aja küsimus. Ma võin oma mütsi ära süüa, kui Putin pole minevik pärast seda kuut ametiaastat“ (EPL 13.04.2012). Head isu, malemeister! Sinu mängulaual puudub revolutsiooniline situatsioon.
Vladimir Iljitš Lenin, kes kindlasti oli targem kui tänased eesti poliitajakirjanikud kokku, määratles aastal 1915 revolutsioonilise situatsiooni neli tingimust:
„1) Asjaolu, et valitsevad klassid ei suu¬da muutmatul kujul säilitada oma võimu... 2) Harilikust suurem rõhutud klasside häda ja viletsuse teravnemine. 3) Tunduv aktiivsuse tõus, mille mainitud põhjused esile kutsuvad rahvahulkades... Ülemal loendatud objektiivsete muutustega liitub subjektiivne muutus, nimelt: kui nendega liitub revolutsioonilise klassi võime läbi viia massilisi revolutsioonilisi aktsioone...“ (K. Marx, F. Engels, V. I. Lenin: Teaduslikust kommunismist. Tallinn 1966, lk 194). Niisiis: ülemkihid ei saa, alamkihid ei taha ning valitseb üldine rahulolematus, mis kanaliseeritakse sihipäraseks tegevuseks.
Kuidas Eestis? Põhiseadus vangub ja vaagub. Ansip & Ligi mõistavad küll B2-tasemel riigikeelt, kuid ei mõika rahva keelt. Rahvas on rahulolematu kahtlaste e-valimiste toel võimule tulnud valitsuse lühinägeliku euro-poliitikaga, mis – sorry nüüd, guys – küüditab teda rahvusvahelistesse päästefondidesse, samal ajal kui omainimeste nina all päästekomandosid suletakse plõks ja plõks. Maalasi murendab elusõlmede – kiirabi, postkontorite ning apteekide – kadu. Muulased (välja arvatud alibi-venelased, vt Sirp 11.05.2012) ei ole rahul venekeelses gümnaasiumis toimetatava suretus-hariduspoliitikaga. Oskustöötajad põgenevad kodumaalt, koolid kannatavad kiusu käes, integratsiooni asendab ihar enesesilitus.
Käib ajupesu, mille määratluse kohaseks tunnuseks on infosulg (vt Linnar Priimägi: Propaganda sõnastik. Tallinn 2011, lk 17-18). „ACTAst alates, rahastamisskandaaliga jätkates ja stabiilsusmehhanismiga lõpetades tahavad kõik teada, mis saab edasi. Aga midagi ei juhtu, mõistlikku vastust ei tule (ka „ei tea“ oleks mõistlik vastus),“ nendib Urve Eslas (Postimees 24.07.2012). Taustmüra valjeneb (vt Linnar Priimägi: Päevapoliitika mürataust. EPL/DELFI 20.07.2012). Jääb tõesti mulje, et „ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja“.
Sest vaadake, mis meil toimub: samal ajal, kui eesti majandusteadlane auru all vaidleb Ameerika presidendiga (või oli see vastupidi?), kutsutakse üles moodustama uut rahvarinnet, algatama erakorralisi valimisi, moodustama uusi erakondi ning alternatiivseid kodanikeühendusi. Riigikohtunik Jüri Ilvest kuulutab, et Euroopa stabiilsusmehhanismi leping tuleb panna rahvahääletusele (E24 12.07.2012). „Meil tuleb oma saatust ise määrata ja juhtida!“ nendib MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik manifest. „Meie poliitpõld on tarvis ümber künda. Haarakem siis adrakured!“ kutsub Jaanus Karilaid üles erakorralistele valimistele (Meie Maa 26.07.2012). Imre Kaas esitab „Ettepaneku rahvarinde loomiseks lokkava rumaluse, kaabakluse ja moraalituse vastu“ ning õsub 366 enamasti toetavat kommentaari (DELFI 12.07.2012). Aga mis juhtub? – Sama, mis Ivan Krõlovi valmis „Kass ja Kokk“: А Васька слушает, да ест. (Eduard Kansa eestinduses: „„... Ints on autu, kelm ja laisk, / me kogukonna katk ja raisk!“ / Ints kuulatab ja kukke sööb.“)
Ma ei ole keskerakondlane (millega ma ei praali) ega vandenõuteoreetik (mida keelab mõistus). Ma lihtsalt vaatlen huviga, mis Eesti ühiskonnast saab, kuhu ta kursib ja kuidas kulgeb. Kultuuripsühholoog diagnoosib. Eesti ühiskond muidugi põeb, aga praegust kriisi ei saa nimetada revolutsiooniliseks situatsiooniks. Kõik uued erakonnad või erakkonnad (olgu eesti või vene, poliitilised või apoliitilised), igasugused uued valimised ja referendumid jäävad jõuetuks ja tõhutuks, kuni puudub organiseeriv revolutsiooniline idee, mis ulatuks kaugemale riigipöördest, võimu ülevõtu unistusest. Revolutsiooni kannab maailmavaade, Eesti poliitikas aga maailmavaateid praegu ei täheldu (isegi sotsiaaldemokraatide punase roosi vars on vedel; mistõttu ma tervitan maailmavaate sihtasutuste ellukutset – vt DELFI 21.05.2012). Teisalt ei leidu poliitpõllul ka suuri, mastaapse haardega isiksusi (välja arvatud üks, kes ainsana jäädvustab end tulevikku, samal ajal kui kõik teised üritavad end jäädvustada olevikku).
Stiihiline rahulolematus kasvab, aga revolutsioonilist situatsiooni ei ole. See olukord tuletab meelde Valeri Ivanovitš Bezzubovi nalja. Stalini aeg, perekond istub pühapäeva lõunalauas. Äkki kostab koputus uksele. Kõik tarduvad. Viimaks ütleb pereema kogeldes: „Sina, vanaisa, oled kõige eakam, sina ei karda, mine tee lahti!“ Vanaisa tõuseb vaikides. Ja tuleb natukese aja pärast tagasi, nägu laia naeru täis: „Rahunege! Ainult tulekahju. Meie maja põleb.“
P.S. Lugesin 28. juuli Eesti Päevalehest: „Tallinna ülikooli Eesti humanitaar-instituudi tänavune suvekursus keskendub revolutsiooni¬teemadele. Eilsest 3. augustini kestvate loengute raames uuritakse, kuidas revolutsiooniline meelsus kujuneb, mismoodi revolutsioonid toimuvad ja kuhu need viivad.“ Käesolev kirjatükk on valminud sellest üritusest sõltumatult.
