Liisa Pakosta: Kuidas Tallinn lastest hoolib
Viies laps, alles oma sündimist ootav, on vaatamata linnaeelarve kasvule esimene, kes Tallinna linnalt sünnitoetust ei vääri. Maaelu edendamisest rõõmu tundev issi mõjub tänasele linnavõimule umbes nagu kooliõpetaja või talupidaja omal ajal nõukogude võimule – ebavajalik element, ühiskondlik disklahv.
Meie pere saab muidugi hakkama, enamik beebiasju varasemast olemas, ja mõlemal vanemal töökoht ka. Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine – nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud. Kuid ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Murelikuks teeb mind hoopis laiem tendents – Eesti kõige suurem omavalitsus ja suurim linn on viimastel aegadel aasta-aastalt ja järjepidevalt lastega perede olukorda halvendanud. Mõni asi on muidugi paranenud ka, aga nood tegevused on algatatud palju varem ja osad neistki tänaseks põhjalikult kärbitud.
Meenutagem väikese tagasivaatena, ja mitte poliitikat, vaid elu ennast. Esimeste laste sündides olid ajad kitsad, linnaeelrave tänasega võrreldes kordi väiksem, ent kolmelastelistele peredele oli lasteaed prii ning suurem osa huvitegevusest koolide juures samuti.
Miinuspoolele tuleb tänaseks kanda kõikide nende kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate haridusteenuste tasuliseks muutumine, seega lastega perede maksekoormuse oluline tõus. Plusspoolele saab panna mitmete koolide ja osade lasteaedade remondi. Tõsi, praeguse palavusega kirutakse plastaknaid maapõhja. Aga seegi remondikava, koos nende õnnetute plastakendega, jääb oma algusega sajandivahetusse.
Huvitegevus ringides, eriti spordiharrastus, polnud tollal sugugi kõikidele kättesaadav. Harrastussport ja huviharidus on aga kohaliku omavalitsuse vastutada. Saigi siis algatatud pearahasüsteem, mis arvestas eriti vaesemate perede huve: nende lapsed pidid saama trennid-kunstiringid täiesti tasuta. Süsteem käivitus ja sportivate laste arv mitmekordistus – nüüd on sellelgi süsteemil kõvad kärpekäärid kallal käinud, samal ajal kui mitmed muud linna valdkonnad on saanud nautida eelarve kasvugi. Laps ju trenni või ringi katki ei jäta – jälle tuleb perel rohkem maksta.
Eelmisel aastal kärbiti oluliselt koolide ja lasteaedade eelarveid, mõnel puhul 40 protsendi võrra. Kogu aeg tasuta olnud ja omavalitsuse eelarvesse seni kenasti ära mahtunud pikapäevarühm läks osades linna koolides – mürtsti! – tasuliseks. Jälle peredel maksekoormust juures. Veidi hõlpu on samas vahepeal lisandunud võimalusest mitte maksta põhikoolis lõunasöögi ja töövihikute eest, aga see raha tuleb riigi eelarvest.
Heade aegade sünnipäevatoetust ei hakka meenutamagi, see läheb samasse korvi heade aegade ranitsatoetusega – tänaseks on mõlemast jäänud helge mälestus. Lapse sünnipäevatoetust maksis linn ja kooliaasta alguse toetust riik, tegemist oli laustoetustega ja iseenesest on muidugi arusaadav, et kõik pered sellist tuge ei vajagi.
Lasteaias käib või on käinud meil kokku neli last. Personali vähenemine ja rühmade suurendamine annab miinuspoolel tunda, sest viirushaigustesse nakatumine on suurenenud. Kohatasude lisandumine suurematele peredele sai juba ära märgitud, nüüd on uue koormisena juures veel kohatasunõue suvepuhkuse aja eest. Samas tuleb tunnustada suurema töökoormuse all kannatavaid lasteaednikke – suhtumine lastesse on ikka sama hea ja armas, vaat et hoolivamakski läinud.
Ühistranspordi kokkutõmbamine annab ka lastega peredes sõna otseses mõttes valusasti tunda. Bussid-trammid on nii täis, et pere väiksemad reisijad on paar korda valusasti muljuda saanud, ühel korral läks isegi traumapunkti abi vaja. Vaid veel mõni aasta tagasi käis ühistransport tihedamini ja ruumi oli lahedamalt.
Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane“ kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega. Eks ole sedagi nähtud. Ainult et siis pole vales rahakulutamises süüdi mitte keegi muu kui valesid valikuid teinu ise.
Maksumaksjalt saadud rahal avaliku sektori kaukas on oma ülesanded ja kohustused küljes. Riigil omad, linnal on omad kohustused, mis täita tuleb. Linna ülesannete hulka aga ei kuulu ringhääling, politsei, kutsekoolid ja muu taoline. Riigi ülesannete alla ei käi lasteaiad või lastesport.
Iga pereema saab aru, et kui poes osta vajaliku asemel midagi juhuslikku, siis vajalikuks raha enam ei jätku. Nii lihtne see ongi, valikute küsimus. Mind teeb emana tõesti murelikuks, et Tallinna valikud on olnud lastele kahjulikud.
