Olen ise viieaastase staažiga autojuht ja liiklusõnnetused ei ole just osa minu igapäevaelust. Ometi mõistan õige pea, et jutt käib minu elukaaslase vanast autost, mis tänaseks on juba üle aasta olnud uue omaniku käsutuses. Selle autoga on toimunud avarii (olgu öeldud, et see pole esimene avarii, mis selle autoga on pärast müümist toimunud).

Ajakirjanik itsitab ja pakub välja, et äkki on õnnetuses süüdi putukas, kes olevat esitule sees maha kärvanud. Mis kuradi putukas, mõtlen. Kas on võimalik, et mulle helistatakse Eesti ainukesest ja suurimast tabloidlehest ja tahetakse pähe määrida kellegi teise liiklusäpardust? Tahetakse treida uudislugu ja loetavuse tagamiseks on vaja saada minu nimi pealkirja?

Jah, nii see on. Olenemata sellest, et minu kommentaar lehele piirdus tähelepanu juhtimisega autojuhi rollile liiklusõnnetuses, sain hommikul SL Õhtulehe veebiväljaandest lugeda järgmist: „Liis Lassi kasutuses olnud auto neetud?“ (Sama juhtumit käsitles nädalavahetuse SL Õhtulehe paberväljaanne Lassiga esiküljel — toim.) Loogiliselt võttes tsiteerib seda lugu õige pea ka rämpsmeelelahutust tootev portaal elu24.ee ja seal on versiooniks arvatavasti juba see, et Liis Lass põhjustas kosmiliste jõudude abiga kellegi teise autoõnnetuse.

Kosmilistest jõududest rääkides meenub mulle järjekordne jalustrabav artikkel, mille SL Õhtuleht suutis eelmisel nädalal minu kommentaari küsimata avaldada. Sain koos oma elukaaslasega rahulikult teleka ees istudes teada seda, et meie isiklikus elus on veel keegi kolmas ja see keegi kolmas on suutnud SL Õhtulehe abiga tekitada olukorra, kus tervet Eestit katavad kollased tabloidid, mis kuulutavad kahe inimese eraelu suureks naljaks.

Vahel ollakse ärilistel kaalutlustel või tähelepanu saamisel tõepoolest valmis kõigeks. Minu soov ei ole juhtida kellegi tähelepanu sellele, mis sobib ja mis ei sobi, aga ma tahan vabandada kõigi nende lugejate ees, kes peavad päevast päeva ja nädalast nädalasse lugema minu nimega  — nimega, mitte isikuga — seotud uudisnuppe ja jaburdusi, millega minul on väga vähe pistmist või üldse mitte.

Olen ise selline meediatarbija, kes usub vaid väga väheseid allikaid, ja see on suutnud mind eemale hoida paljudest eel- ja väärarvamustest. Minu jaoks ei ole üllatav lugeda hommikusest lehest ühte ja kuulda intervjueeritu enda suust õhtul teist. Selline ongi valdav osa Eesti meelelahutusmeediast.

Minu põgus kokkupuude ajakirjanikutööga on mulle tõendanud, et silmapaistvad Eesti inimesed kardavad ajakirjandust. Peetakse loomulikuks, et sinust avaldatav info on väär, ja harv on juhus, kui loetavuse tipus olev väljaanne avaldab soovitud loo.

Võimalik, et minu monoloog jääb siinkohal lehelugejale kaugeks, ja ta ei näe põhjust, miks peakski alati just tõde tarbima. Küll usun, et mõttekaaslasi leidub mul nende tuntud inimeste seas, kes on sarnaselt minuga pidanud kokku puutuma vastava hariduse ja intelligentsita ajakirjanikega ning pidanud maha emotsioone tulvil vestlusi, mis kahjuks kõik leiavad traditsioonilise lõpu: ajakirjanikud poevad nagu kurjad käsilased peatoimetaja selja taha, laiutavad käsi ja lobisevad tagatipuks välja, et artikli ülevaatamise ajaks oli väljaanne juba ammu trükis.

Läinud nädala lõpus lugesin uudistest, et Ingrid Tähismaa lahkub Kroonika peatoimetaja kohalt. Tahaksin siinkohal kasutada võimalust, et teda tänada tehtud töö eest. Minu viimane kokkupuude ajakirjaga Kroonika leevendas oluliselt minu siiani valdavalt väga negatiivsena püsinud arvamusi seltskonnaväljaannetest. Noor ajakirjanik Marin Heier Kroonikast tegi oma tööd äärmiselt professionaalselt ja meeldivalt ehk täpselt nii, nagu peaksid seda tegema kõik meelelahutusajakirjandust kujundavad ajakirjanikud.

Kindlasti ei saa ma loorberipärga aga ühe õnnestunud ajakirjaniku pärast väljaandele pähe jätta. Piisab sellest, kui järjekordne kaabakas tööle võetakse, ja jahvatama hakkavad jällegi samad vanad „head“ kollased veskid. Kaader ajakirjanduses on voolav ja ajakirjaniku valenime all võib Eestis meelevaldselt jama avaldada igaüks.

Tekib küsimus, kes tänapäeva Eestis veel üldse ajakirjanikuks saada soovib. Milline on tema ambitsioon? Kas noored ajakirjandustudengid loodavad sarnaselt politoloogiatudengitega, et nende abil sünnib uus ja ausam ajakirjandus ja poliitika — või on ajakirjanikutöö sarnaselt klubiturvamehe omaga võtmas haiglast enesekehtestamise ja võimu näitamise staatust? Töötan ajakirjanikuna = olen mainekujundaja? Vaevalt keegi viitsib aastaid ülikoolis ajakirjandust tudeerida, et siis lõpetamata lukksepaharidusega kolleegi kõrval võidu uusi sõnu leiutada, näiteks „gigatibi“.

Tahan lõpetuseks avalikult teada anda, et lõpetan igasuguse veel tekkimata sõbraliku koostöö väljaandega SL Õhtuleht, mille meelelahutuslikku ja veebisisu koostavad küll vist täielikud tohmanid — või puudub antud asutuses igasugune „sisekontroll“ ja eetika. Palun, et selle ajalehe ajakirjanikud mind edaspidi enam ei tülitaks ei telefonitsi, meili teel ega kosmose kaudu.