Liigne rahvuskesksus keelehoidu ei soosi

Kuku raadio sarja „Vanamehed kolmandalt“ järjekordses saates küsis Ülle Madise Ilmar Tomuskilt, mida tema kui Keeleinspektsiooni peadirektor arvab mitmete vene intellektuaalide väidetest, et keelevalvurite tegevus näiteks Ida-Virumaal ässitab sealseid inimesi Eesti riigi vastu.

Härra Tomusk ei leidnud selles midagi hirmuäratavat, andes mõista, et inspektsioon ise seadusi ei tee, vaid täidab seaduste nõudeid.

Seadused on muidugi tugev argument ja nendele osutamine igati õigustatud. Kuid küsida võib ka nii: kas seadustes paika pandud range rahvuskesksus, mis ühtlasi tähendab riigikeeleoskuse karmi nõudmist, on ikka 21. sajandi demokraatlikus riigis kõige õigem suundumus? Õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht on ühene: ühiskonna ühendaja peaks olema kodakondsus, mitte rahvus.

Õiguskantsler on juba kahes avalikus esinemises – viimati Tallinna Ülikoolis peetud ettekandes – juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti riik on liiga rahvuskeskne ning üle peaks minema kodanikukesksele riigimõtlemisele. Ometi pole see meedias laialdasemat mõttevahetust esile kutsunud, kui paar tosinat sülge pritsivat netikommentaari välja arvata.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Väino Linde ütles telereporterile muigel näol midagi ebamääraselt kodanikukesksust toetavat, mis rohkem kõlas tuntud poplaulu hüüatusena: räägi, räägi - me räägime veel!

Jutt pole sugugi sellest, nagu tahaks õiguskantsler maha teha Eesti riikluse igikestvuse põhiseaduslikke põhimõtteid. Tema sõnul on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ülim ja realistlik eesmärk, kuid selle teenistusse tuleb valida õiged ja ajakohased riigiõiguslikud vahendid.

Rahvuskeskne riigimõtlemine tekitab ohu käsitleda asju liiga kitsalt. Põhiseaduslikus filosoofias peame esikohale seadma kantiliku idee kõigi kodanike võrdsusest oma vabaduse teostamisel.

Isegi Jüri Adams, kelle rahvuslikus meelsuses ei kahtle ükski eestlane, ütles eelmainitud raadiosaates: „Ma ei ole päris kindel, kas see, mida Eesti riik praegu venekeelses koolihariduses teeb, püüdes sisse viia mõnede ainete õpetamist eesti keeles, on parim lahendus. Olen alati arvanud, et seda sorti sundimised, nagu vähemalt Eesti ajalugu õpetab, viivad uute vaenlaste kasvatamisele. Poliitikas tuleb ikkagi järgida Jeesuse õpetust: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks.“

Niisiis, karm pole üksnes keelepoliitika, vaid karmid on ka dialektikaseadused. Nende kohaselt liigne rahvuskesksus rahvusluse edenemisele kasuks ei tule.