Leo Kunnas: Kas teeme palgaarmee ära?
„Vigane" on antud kontekstis mõistagi pehme väljend, täpsem oleks „enesehävituslik" või „kaoslik". Puudub vähimgi lootus, et säärase juhtimisstruktuuriga oleks võimalik Eesti pinnal toimuvas sõjalises konfliktis kaitseväge edukalt juhtida.
Jõudsin tõdemusele, et poolthääled annaks rohelise tule mitte ainult kaitseväe praeguse juhtimisstruktuuri lammutamiseks (ning koos sellega sõjaaja kaitseväe vähendamiseks pea poole võrra) vaid tõukaks Eesti sõjalise riigikaitse taandarengu teele, mis lõppkokkuvõtteks viiks esmasest iseseisvast kaitsevõimest loobumiseni.
Jõudsin analüüsida ka järgmisi võimalikke samme sellel nn Läti teel: ajateenistuse mahu ja kaitsekulutuste vähendamist. Jätkan nüüd sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin.
Uue arengukava väärotsuste põhjendamiseks on kasutatud üht huvitavat väljendit - jõukohane areng. Kaitseväe areng peaks lähtuma jõukohasuse printsiibist.
Ütlen kohe, et Eesti kontekstis pole sõjalise riigikaitse ülesehitamisel jõukohasusega vähimatki pistmist. Seda võivad lubada endale NATO tuumikriigid, mis paiknevad Eesti suguste ääreriikide selja taga. Et üldse mingeid tulemusi saavutada, nii rahuaegses arengus, aga ammugi kriisi- ning sõjaajal, on vaja üldrahvalikke jõupingutusi. Neid võiks ehk iseloomustada sõnadega väga suured, maksimaalsed, sõjaajal isegi üliinimlikud. Juba kahe protsendi panustamine sisemajanduse koguproduktist on väikese rahva jaoks suur jõupingutus.
Mida see jõukohasuse printsiip tegelikult tähendab? Nimetasin kunagi kaitseministeeriumi poole rehkenduse ministeeriumiks - kui tervet rehkendust ei jõua, teeme siis pool, kui ei jõua sedagi, teeme siis veerandi. Kuhu selline ülesannete vähendamine välja viib, on lõunanaabrite Läti ja Leedu näitel hästi näha.
Jõukohasus tähendab tegelikult mugavust. Kui ülesanded tunduvad liiga rasked, siis loobutakse nende täitmisest. Aga mis siis, kui ka uue arengukava juba niigi äranuditud ülesanded osutuvad ikkagi liiga rasketeks? Mis siis, kui ka teise brigaadi loomine tundub ühel hetkel üle jõu käivat?
Säärane mugavusprintsiip on ohtlik veel ka teisel moel. Pikaajalises perspektiivis muudaks see ohvitserkonna olemust. Ohvitserid muutuks ametnikeks, kes teeksid kella kaheksast viieni tööd ning peaksid mistahes lolluste peale lõuad pidama ja edasi teenima (kui nad seda ei soovi, võivad nad ju teenistusest lahkuda).
Vanemohvitserid õpiksid üsna ruttu selgeks, et tähtsad ei ole mitte professionaalsed oskused, teadmised ja seisukohad, vaid „sõbralik koosmeel" kaitseministeeriumi ametnikega, ehk maakeeles järeleandlikkus kõiges. Ka saaksid nad selgeks, et kindraliks, ammugi kaitseväe juhatajaks saamiseks on tähtis eelkõige diil poliitiliste jõududega, mis sisaldab asju, mida ta professionaalse sõjaväelase või korraliku inimesena ei teeks.
Mida tooks kaasa ajateenistuse mahu vähendamine, millest eelmisel korral rääkisin? Sellega kaasneks paratamatult üksusepõhise ettevalmistussüsteemi lagunemine. Ilma selleta kaotaks ajateenistus mõtte. Ajateenistuse kaotamine ning palgaarmee oleks järgmine samm.
Olgugi, et täiselukutselisest mini- või nukuarmeest pole Eestis viimasel ajal räägitud, pole idee iseenesest kusagile kadunud või maha maetud. See lihtsalt ootab oma aega.
Nagu mõned muudki ideed, millega esmase iseseisva kaitsevõime likvideerimine lõpule viidaks. Kaitseministeeriumi tippametnike soov Kaitseväe Peastaap alla neelata ja kaitseministeeriumiga ühendada pole samuti kusagile kadunud. Sel juhul kaoks vajadus ka kaitseväe juhataja ametikoha järele, ning selle kaotamine oleks samuti aja küsimus.
Pärast kaitseväe juhataja väljaviskamist põhiseadusest ja kaitseministrile otseallutamist on kaitseväe juhataja institutsioon nagunii degradeerunud ilma sisulise otsustusõiguseta poliitilis-ametkondliku kelgunööri tasemele. Tegu oleks sisu kaotanud institutsiooni formaalse likvideerimisega.
Milleks kaitseväele palgaarmee juhtimiseks sobilik juhtimisstruktuur, mida järgmisel nädalal seadustada püütakse? Sellele järgneks palgaarmee ise, nagu on juhtunud Lätis ja Leedus.
Kaitseringkondade ning sõjaaja kaitseväe suuruse ja funktsioonide küsimus on Eesti julgeoleku seisukohast umbes sada või ka tuhat korda tähtsam kui osalemine sõjalisel operatsioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, millest viimasel ajal palju juttu.
Tuleval kolmapäeval toimuv hääletus on Eesti sõjalise riigikaitse arengule teelahkmeks - kas valime esmase iseseisva kaitsevõime või sellest loobumise.
