Lauri Vitsut: Ärakaranud, jätke me hing ükskord rahule!
Kui Kajar Lember kirjutab Delfis, et veelahe Rahvaliidus jooksis nn tuleviku- ja minevikuinimeste vahelt — „pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega“ –, siis tema enda kirjatükist aimub õhkamine mahajäetud erakonna järele. Ometi on ju „tulevikku vaatajatele“ nüüd kõik „positiivse mõttemaailma“ uksed valla ja ükski „minevikus sobraja“ ei tohiks neid eesmärgile poole püüdlemisel enam takistada.
Kuulge, jätke meie hing ükskord rahule! Sogasite vett, nagu suutsite, aitab küll! Tegelge sotsiaaldemokraatide põhiidee — sotsialismi — propageerimisega.
Kolumnist Abdul Turay kirjutab tänases Postimehes, et valija ootab sotsidelt ausat debatti, kuid saab vastu vaikuse. Ta ütleb, et teistes endistes kommunistlikes riikides on sotsid valitsuses või vähemalt peamine opositsioonipartei, ja küsib: „Miks nad siis Eestis sellised viletsad on? Kes küll tahaks praegu olla sotsiaaldemokraat? Poliitikaanalüütikute sõnul pole neil juhte, tulevikunägemust ega ideid. Neid isegi ei austata. Ja mis kõige hullem — nende enda propaganda jätab neist mulje kui veidrikest või pervertidest.“
Autor kirjutab, mida rahvas sotsiaaldemokraatidelt tegelikult ootab: „Inimesed tahtsid, et valitsus suurendaks kulutusi, nad tahtsid paremaid sotsiaalseid tagatisi ning soovisid, et valitsus maksustaks rikkaid. Ka USAs tuli Roosevelt suure majanduskriisi ajal võimule, pakkudes välja “uue kursi”, mis tähendas suuremaid riiklikke kulutusi ja avalikke töid töötuks jäänud inimestele. Eestis ei julge sotsiaaldemokraadid sellest isegi kõnelda. Kellelgi pole julgust teha ettepanekut loobuda ühetaolisest tulumaksust, suurendada sotsiaalkulutusi, maksustada rikkaid. Keegi ei söanda lausuda: “Kui meist peab saama Põhjamaa, siis miks ei võta me omaks Põhjamaade majandussüsteemi?”“
Ja nagu Abdul Turay kirjatükist selgub, ei näe temagi ärakaranud rahvaliitlastel sotside seas tulevikku: „Kas olete viimasel ajal kuulnud midagi endistest Rahvaliidu juhtidest Ene Tombergist ja Karel Rüütlist? Nad on nagu külma sõja ajal Venemaale karanud lääne spioonid. Keegi ei kuulnud neist enam midagi.“
Lemberi hüpotees, nagu tüürinuksid vanema põlvkonna liidrid Rahvaliitu kindlalt Keskerakonna rüppe, tundub kummaline. Justkui olnuks ainult kaks võimalust — kas ühe või teise rüppe, ainult mitte iseseisvalt. Jätke see vandenõuteooria, mille kohaselt on vendadel Vitsutitel mingi salaplaan võimule tõusmiseks.
Ja lõpuks — inimesi ei saa jagada mõistlikeks ja mittemõistlikeks, äraostmatuteks ja äraostetavateks oma niigi kõikuva arusaama ja maailmavaate alusel.
