Lauri Leesi: Ma kardan teid, Tartu haridusameti juht!
Soovisin teada, millised on Riho Raave teened hariduse vallas, millist ainet ta on koolis õpetanud, mitmel korral klassi juhatanud, mitu lendu abituriente teele saatnud. Tema biograafiast ma seda välja ei lugenud. Sain aga teada, et ülikoolis õppis ta juurat.
Peale ülikooli lõpetamist sai Riho Raavest Tõlliste vallavanem, seitsme aasta pärast aga Pühajärve vallavanem. Pühajärve valla ja Otepää linna ühinemise järel sai Riho Raavest ühendomavalitsuse juht. 2001. aastal oli mees juba haridus- ja teadusministeeriumi haridusala asekantsler. Alates maist 2011 on Riho Raave Tartu haridusameti juhataja. Ei pea eriti nutikas olema, miks Tartu Haridusamet nii kibekiirelt koole liitma ja poolitama kukkus.
Viie kuuga on Riho Raave seljatanud Tartu koolivõrgu 100%. Endise koolikorralduse resultaate hindab mees väga kõrgelt, tituleerides neid „Eesti hariduse lipulaevaks”. Et aga maksumaksja ei talu Tartu seesugust haridusalast tulemuslikkust, tulebki kolmeteistkümne täismetraažilise keskkooli asemel alles jätta üksnes kuus!
Miks nii palju?
Ütles ju Jaak Aaviksoo hiljaaegu parlamendi kõnetoolis, et tema nägemuses on Eestis lähiajal 220 kooli asemel üksnes 54! Kui minister tahaks keskkoolidest säilitada üksnes 25% ning Riho Raave jätab Tartus gümnaasiumidest alles pooled, et saa ma mingil moel teda ministri „sõnakuulelikuks sõduriks” pidada. Ehk piisaks Tartu-sugusele linnale kahest-kolmest nn „puhtast” gümnaasiumist?
Rahva pahameelt Riho Raave ei karda. Ma tsiteerin: „Gümnaasiumi põhikooliks muutmine võib olla emotsionaalselt valulik õpetajatele, õpilastele ja nende vanematele, aga ka kooli vilistlastele.” Väga originaalne! Tsiteerin veel oma lemmikut keiser Caligulat: „Kahju, et minu rahval pole üks pea; nii tore oleks see ühe hoobiga maha raiuda!”.
Riho Raave on unustanud, et Eesti pedagoogiline üldsus koosnebki õpetajatest, õpilastest, nende vanematest ning vilistlastest. Et oleme kirjaoskaja rahvas, oleme kõik ühtlasi ka vilistlased. Miks te oma rahvale teadlikult emotsionaalset valu soovite tekitada?
Koolivõrku on ikka aeg-ajalt kohendatud. Seda on tehtud Tallinnas, Tartus, kõikjal üle Eesti. Seda ei tehta loosungite ning kampaaniatega. Kooli surm ei ole lõbus asi, seda ei viida ellu mingi umbmäärase maksumaksja survel. Maksumaksja pole Moolok, kellele lapsi ohverdatakse. Unustage see inetu sõna maksumaksja!
Pruukige seda omakeskis, mitte avalikkuse ees. Maksumaksja neelas alla teie ülefinantseeritud klaasristi Vabaduse väljakul Tallinnas, küll ta meie alafinantseeritud üldhariduse ka alla neelab. Nii või teisiti jääb Eestis kõikjal koole vähemaks. See on omavalitsuste asi, kui mitu kooli me üleval jaksame pidada. Kui koalitsioonierakonnad haldusreformiga ühele poole saavad, küll me siis ka koolid paika paneme. Teie makske meie õpetajatele õiglast palka! On ju siilile ka selge, kelle pilli järgi Riho Raave praegu tantsib.
Mulle meenutab Riho Raave jutt 1949. aasta märtsiküüditamist. Nii ja nii mitu protsenti eestlastest tuli Siberisse saata, sest seda nägi ette direktiiv. Nüüd tuleb nii ja nii mitu kooli kokku panna, teised poolitada ja üks päriskeskkool alles jätta, sest seal on Läände suunatud programmid juba juurdunud. Milleks siis koolide arengukavad, lastevanemate hoolekogud ja väikseimgi kodanikualgatus!? Mida teha, kui õpetajad, õpilased, lastevanemad ja vilistlased ei soovi nn õige kursiga kaasa minna? Ministri jutust sain aru, et eakamad saadetakse pensionile. Kuhu aga ülejäänud deporteeritakse?
Ja veel. Kust võtab Riho Raave, et „viie aastaga suureneb Tartus esimesse klassi astujate arv 40% ja nii jääb püsima aastateks”!? Kust selline iive? Kui see pole demagoogia, mis see siis on? Minu silmis on Viljandi end juba koolivõrgu afääris häbistanud. Nüüd siis Tartu ka veel!
Lauri Leesi on Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor.
