Minule on kevadine kellakeeramine õigupoolest tähendanud tõelist kevade algust. Kuni kellakeeramiseni pole päeva pikenemine nii otseselt märgatav, see toimub kuidagi vargsi ja hiilivalt. Kui aga kella on tunni võrra edasi keeratud, muutub õhtune valge aeg plahvatuslikult pikemaks, valgus oleks otsekui paisu tagant valla pääsenud.

Paljud nurisevad varasema ärkamise sunni pärast. No kas siis uni jääb terveks suveks silma? See võib äärmisel juhul probleem olla ühel-kahel hommikul, siis peaks ju igal normaalsel inimesel meelest ära minema, et kella kunagi keeratud on.

Mõelgem ka selle peale, kui raske on magada, kui päike öö läbi aknast sisse särab. Nojah, suvel pole meil sellest siinsetel laiuskraadidel pääsu, kuid tunnikese päästab kellakeeramine ikkagi. Kell kaks tõusev päike kütaks toa väljakannatamatuks kasvuhooneks, ei aita siin ka mingid kardinad.

Kellakeeramine on pealegi levinud kõigis meie lähiriikides. Olla ainuke pujään, kes kella ei keera, on imelik. Mäletamist mööda selline eksperiment kunagi siiski tehti. Sõita Helsingisse või Riiga ja vahepeal teise ajavööndisse siseneda tekitab minu arvates tohutult segadust. Naaberriikidel pole kavas oma ajasüsteeme muuta, ärgem tehkem seda meiegi.

Lõppude lõpuks on siin tõenäoliselt tegemist samasuguse nähtusega, nagu seda on ilmast rääkimine. Kõik teavad, et taevast alla sadava märja löga kirumine ei tee seda olematuks. Samuti leidub iga kellakeeramise puhul terve hulk neid, kellele see oleks otsekui esimene kord, ja taas hakkab pihta vingumine selle mõttetuse üle. Loodetavasti jään sel aastal sellel teemal esimeseks ja viimaseks vingujaks.