Laura Raus: Radikaliseeruv islam, kütusedefitsiit ja kriisis majandus ehk argipäev Egiptuses

Moslemivennaskonna liidrite vahistamine ja nendega seotud telekanalite sulgemine koos rühmituse keeldumisega riigipöördejärgsetes ajutistes võimustruktuurides osaleda on halvad märgid, mis võivad viia mõnede selle liikmete radikaliseerumiseni. Lisaks võib Egiptuses juhtunu panna islamiste ka teistes sama piirkonna riikides väitma, et rahulikul teel võimu poole püüdlemine on mõttetu. Egiptuse sündmused on märk sellest, et võim tuleb vaid jõust, mitte demokraatiast, jõudis Somaalia islamistlik rühmitus al Shahaab juba teatada.

Kui kindral Sisi kolmapäeva õhtul teatas, et Mohamed Morsi on Egiptuse presidendi kohalt tagandatud, täitusid Kairo tänavad rõõmujoovastuses inimestega. Isegi minu elupaiga lähedal, kus meeleavaldusi Morsi vastu ei toimunud ning viimaste päevade ärevatest poliitilistest sündmustest olid andnud märku vaid mõned suletud ärid ning iga natukese aja tagant üle lendavad sõjaväe helikopterid, algas suur tähistamine, mis väljendus tundidepikkuses ilutulestikurakettide laskmises. Kuna 30. juuni Morsi-vastased meeleavaldused olid mitmetel hinnangutel mastaabilt isegi suuremad kui protestid 2011. aasta revolutsiooni ajal, siis paljud nimetavad võimuvahetust uueks revolutsiooniks, samas kui teiste meelest oli tegemist sõjaväelise riigipöördega.

Sisi teadaande järel oli samaaegselt rõõmuga paljude südames ärevus – kuidas reageerivad nüüd Morsi pooldajad, kes viimastel päevadel sadades tuhandetes tema toetuseks tänavaile kogunesid? Ettearvatult tõi Morsi kukutamine mitmel pool riigis kaasa järjekordsed kokkupõrked tema toetajate ja vastaste vahel, Ööl vastu neljapäeva jäi neis hukkunute arv Egiptuse mõistes tagasihoidlikuks - alla paarikümne.

Ehkki mõned Moslemivennaskonna liidrid olid kutsunud Morsi võimu viimse veretilgani kaitsma, seadsid paljud talle toetust avaldama tulnud meeleavaldajad Sisi deklaratsiooni järel löödult sammud kodu poole. Oli ju selge, et ligi 500 000-pealise armee vastu nad ei saa, eriti kuna ka politseinikud olid viimastel päevadel spontaanselt presidendi vastastega ühinenud.

Nii olid neljapäeva hommikul meeleolud Egiptuse tänavail juba üsna rahulikud. Paljud küsisid üllatunult: kas tõesti nii lihtsalt see võimuvahetus käiski?! Kuna neljapäeval Moslemivennaskonna veebilehel avaldatud teadaanne kutsus Morsi toetajaid vaid rahumeelsele vastupanule, siis hirmud kodusõja puhkemisest ilmselt tõesti ei realiseeru.

Islamistide radikaliseerumine

Samas Moslemivennaskonna liidrite vahistamine ja nendega seotud telekanalite töö peatamine üheskoos rühmituse keeldumisega riigipöördejärgsetes ajutistes võimustruktuurides osaleda on halvad märgid, mis võivad viia mõnede selle liikmete radikaliseerumiseni. Lisaks võib Egiptuses juhtunu panna islamiste ka teistes sama piirkonna riikides väitma, et rahulikul teel võimu poole püüdlemine on mõttetu. Egiptuse sündmused on märk sellest, et võim tuleb vaid jõust, mitte demokraatiast, jõudis Somaalia islamistlik rühmitus al Shahaab juba teatada.

Egiptuse uutele valitsejatele on islamistide vastupanust suuremgi väljakutse riigi majandus, mis vaagub katastroofi äärel. Riigirahanduse kehva olukorra tõttu on suurema summa Egiptuse naelte välisvaluutaks vahetamine Kairos tõeline katsumus, elektrikatkestustest on saanud tavapärane nähtus ning riiki halvab kütusedefitsiit. Rahvusvaheline meedia on kirjutanud, et kuna Egiptuse talunikel napib kütust põllumajandusmasinate jaoks, siis ähvardab riiki ka toidukriis.

Morsi valitsus püüüdis küll olukorda parandada – näiteks tehti ettevalmistusi energiasubsiidiumide reformiks, mis on IMFilt laenu saamise eeltingimus, kuid üldisem plaan majanduse päästmiseks näis puuduvat. Ei tea, kas põhjuseks olid ennekõike Moslemivennaskonna sisevastuolud või nende soov mitte alustada valulikke reforme enne parlamendivalimisi (mille toimumine kevadelt edasi lükkus, kuna kohus kuulutas valimisseaduse konstitutsiooniga vastuolus olevaks). Igatahes jäi nii inimestele tänavalt kui ka rahvusvahelistele ekspertidele mulje, et valitsusel puudus igasugune visioon ning see ei suutnud rahva olukorra parandamiseks sisuliselt midagi ette võtta.

Isegi kardetud muutusi Egiptuse islamistlikumaks muutmiseks valitsus tegelikult ellu ei viinud (välja arvatud mõned naeruväärsed avantüürid nagu riigi populaarseimale satiirikule Bassem Youssefile süüdistuse esitamine islami solvamise eest), mis võõrandas sellest ka paljud ultrakonservatiivsed moslemid ehk salafistid.

Meeleavaldused ja rahutused

Teisalt takistasid Moslemivennaskonnal reformide elluviimist ka mitmed neist sõltumatud faktorid - näiteks fakt, et riigi parlamendi ülemkoda on juba eelmise aasta juunist saati laiali saadetud, sest kohtu hinnangul seadus, mille alusel valimised toimusid, oli kehtetu. Lisaks domineerivad valitsusasutustes endiselt ekspresident Hosni Mubaraki ajast pärit ametnikud ning riigis toimuvad alates 2011. aasta revolutsioonist pidevalt suuremal või väiksemal määral meeleavaldused, mis sageli rahutusteks arenevad.

Nende katsumustega tuleb esialgu silmitsi seista ka uuel valitsusel ja seda olukorras kus riigipööre on taas suure hulga turiste ning tõenäoliselt ka välisinvestoreid riigist eemale peletanud. Pankroti vältimiseks peab valitsus kiiresti vähendama kütusesubsiidiume, et IMFilt laenu saada. Uuringud näitavad, et kütusesubsiidiumidest saab kasu ennekõike Egiptuse suhteliselt väiksearvuline kesk- ja kõrgklass, kuid levinud arvamuse kohaselt on nende põhieesmärk vaesemate egiptlaste toimetuleku parandamine, mistõttu katse subsiidiume reformida toob tõenäoliselt kaasa pahameeletormi.

Suur katsumus on ka revolutsiooni järel järsult kasvanud kuritegevuse ohjeldamine, kuna Mubaraki režiimi ajast pärit politseil puudub suuresti nii töömoraal kui ka autoriteet rahva seas. Väidetavalt on nad mõnedel juhtudel kurjategijate vahistamisest hoidunud, sest kardavad nende perede kättemaksu.

Lisaks ootavad paljud egiptlased uuelt valitsuselt seda, et eelmise revolutsiooni ajal rahumeelseid meeleavaldajaid tapnud oma karistuse saaks. Paljud tapmistes süüdistatud on tõendite puudumisel õigeks mõistetud ning rahvas tahab nende uuesti kohtu ette toomist. Kuna revolutsiooni ajal valitses kaos, siis paraku ongi keeruline tõestada, kes vägivalla eest vastutab, kuid rahvale, kellest mõnede ekspertide hinnangul isegi pool lugeda ja kirjutada ei oska, on seda keeruline selgeks teha.

Kogemuseta liberaalid

Uute parlamendivalimiste tulemusena tõenäoliselt võimule tulevate liberaalide olukorda ei paranda ka fakt, et nad on valitsuskogemuseta ja killustunud. Mitukümmend liberaalset rühmitust on küll kogunenud Rahvusliku Vabastusrinde liiduks, kuid paljude ekspertide sõnul ei ühenda neid suurt midagi peale vastuseisu islamistidele. Liberaalid rõhutavad inimõiguste ja vabaduse olulisust, kuid neil puudub visioon, kuidas Egiptuse majandusolukorda parandada.

Egiptust on viimase kolme aasta jooksul valitsenud nii Mubarak, sõjavägi kui ka Moslemivennaskond ja kõigile neile on see kaasa toonud rahva suure pahameele. Kui ka liberaalid ei suuda egiptlaste ootusi täita, siis praeguse seisuga ainus arvestatav poliitiline jõud, kes veel võiks valitsemiseks võimaluse saada, on ultrakonservatiivsed salafistid. Kuna suurele osale Egiptuse elanikest on nende islamiäärmuslikud ideed aga vastuvõetamatud, siis lõppeks seegi valitsus ilmselt kas revolutsiooni või kodusõjaga. Nii võib armee olla sunnitud viimaks siiski riigi ohjad enda kätte võtma, ehkki pärast 2011. aasta kurnavat võimulolemise kogemust nad ilmselgelt seda ei soovi, vaid tahaks lihtsalt stabiilse valitsuse kõrval oma senist privilegeeritud seisust ja majandushüvesid edasi nautida.

Ehkki 2011. aasta lõpukuudel tulid egiptlased tuhandetes tänavatele, et sõjaväelt võimust loobumist nõuda, tervitasid nad nüüd armee riigipööret lausa ülevoolavalt. Rahva mälu on lühike... Kuna juba aasta algul, mil riigi olukord veel nii kehv ei olnud, kinnitasid paljud egiptlased, et eelmise režiimi ajal oli elu parem, siis võivad paratamatult veel eel seisvad majandusraskused anda isegi Mubaraki toetajatele võimaluse võimule tagasi pöördumiseks.

Teisalt, loodetavasti saab tänu rahva mälu lühidusele ka Moslemivennaskond aru, et neil on täiesti võimalik mõne aasta pärast demokraatlikul teel võimule tagasi tulla ja see ehk hoiab rühmitust radikaliseerumisest. Ja kui Moslemivennaskond suudab oma read puhastada mõnedest võimuahnetest ja usuhulludest, kes ilmselt pärast 2011. aasta revolutsiooni, mil valitsusse saamise väljavaade koitis, rühmitusse etteotsa trügisid, siis tulevikus võib selle valitsus ka Egiptuse arengut edendada.

Viimased päevad tõid küll meelt avaldama miljonid Morsi vastased ning suured rahvamassid tähistasid tänavatel tema kukutamist, kuid valdav osa Egiptuse 85 miljonist elanikust üritas ärevatest sündmusest hoolimata oma igapäevaeluga edasi minna. Paljud lihtsalt ei hooli poliitikast, teised on sellesse lootuse kaotanud. On keeruline öelda, mida arvab riigipöördest valdav osa Egiptuse elanikkonnast, keda maailm teleekraanil ei Morsi poolt ega vastu meelt avaldamas ei näinud.

Tõenäoliselt paljud neist ei oskagi seisukohta võtta, kuid nende südames on mure enda ja oma lähedaste tuleviku pärast. Lootus jääb, et võimuvahetus toob Egiptusele paremad ajad, kuid tõenäosus selleks paraku kõrge pole. Ja kuigi lihtne on Egiptust ja egiptlasi kritiseerida, on häid lahendusi sellele aastakümneid kestnud korruptsiooni ja kehva haridussüsteemi käes kannatanud rahvale väga raske välja pakkuda.