Kristen Michal arvab, et kui inimesed on riigis jõukamad ja riik on paremal järjel, siis kodulaenud kallinevad. Vähe sellest, Michal väidab, et kui riigis elavad jõukad inimesed, siis muutub riik ebastabiilsemaks ja keegi ei suuda sellist kaost enam kontrollida, võib-olla isegi Reformierakond mitte. Võimekaid kapteneid ei ole tema arvates meie ühiskonnas kuigi palju.

Michalile ei tohi tema seisukohavõttu ette heita — tema haridustee on alles pooleli. Õigusteadmised akadeemias Nord vajavad alles omandamist ning majandushariduseni pole ta veel jõudnudki. Ilmselt selle pärast ei tea ta midagi riskireitingu mõistest. Sest kuidas muidu saab ta väita, et jõukama ehk väiksema riskireitinguga riigi eluasemelaenud kallinevad. Majanduses kehtib põhimõte, et mida jõukam ja stabiilsem ning mida vähem riskantne on riik, seda madalamad on seal pakutavate laenude intressid. Michal kas ei oska sellist detaili piisaval määral tähtsustada või lihtsalt ei tea sellisest korrelatsioonist midagi. Ja üleüldse, puudutab see vaid intresse — laenu põhisumma ju ei muutu.

Kummaline tundub Kristen Michali suure sissetuleku vastane hoiak eriti selle foonil, et ta ise on 31. juuli 2006.a. Äripäevas avaldanud seisukoha: „…ajalugu on veenvalt näidanud, et need, kes suudavad pidevalt investeerida, püsivad edukamad…” Tekib küsimus, kui suur sissetulek on Michali arvates negatiivne nähtus, millest peaks tulema siis inimeste pidev suutlikkus investeerida? Samuti jääb selgusetuks, kuidas suurtel sissetulekutel põhinev ühiskond suudab Michali arvates püsida vaid kaks kuni kolm aastat, kui ta ise väidab, et just pidev investeerimine tagab pikaajalise vastupidavuse. Pideva investeerimise vältimatuks eelduseks on aga piisav sissetulek. Või on Michal avastanud mingi võimaluse, kuidas oleks võimalik investeerida ilma, et oleks selleks vajalikke vahendeid?

Võib-olla on Kristen Michali vastuolulisuse mõistatuse lahenduseks see, et ta lihtsalt on noor ja aktiivne ning annab edasi Reformierakonna vanade olijate seisukohti, ilma et ta ise neist alati täiel määral aru saaks. Ja kui lipsavadki sisse väikesed vastuolud, siis suures poliitikas on see ju ometigi aktsepteeritav. Kuidas muidu saab ta rääkida sellest, et Keskerakonna palgareform võib Eesti majanduse üle kuumendada, kuid samas on ta ise 31. juulil 2006 Äripäevas väitnud, et „Eesti majanduses on pikemat aega juba sama kuum kui keskpäeval päikese käes”.

Michali suureks majandusalaseks autoriteediks on Hansabank Marketsi makroanalüütik Maris Lauri. Kristen Michali mitteametliku õpetajana on Maris Lauri oma väljaütlemiste poolest väga heitlik: kord räägib ta vajadusest kiirelt palku tõsta ja seeläbi lõpetada töötajate defitsiit Eesti turul, kuid siis teeb igasugust palkade tõusu mõtet maha nii, nagu vähegi oskab, nimetades seda tühipaljaks poliitiliseks lubaduseks. Võib-olla on just siit ongi pärit Michalil arusaam, et majanduse kirjeldamisel ja prognoosimisel tuleb kasutada täpselt selliseid sõnaühendeid, mis hetkel esimesena pähe tulevad ning konteksti võiksid sobida.

Huvitav on siinkohal aga juhtida tähelepanu asjaolule, et kui Maris Lauri on olnud üks aktiivseid Eesti majandust ohustada võivate hädade eest hoiatajaid ning väitnud, et need hädad on kohe-kohe ukse taga, siis 1. veebruari 2007 Äripäev Online tõi ära Maris Lauri tööandja Hansabank Marketsi hinnangu selle kohta, et soodne majandusareng Eestis jätkub ka sellel ja tuleval aastal. Sedapuhku on artiklist jäetud välja Maris Lauri nimi, kuna inimene ei saa oma seisukohtadega ristu vastu käivaid seisukohti kaitsta. Samas oli Hansabank Marketsi seisukohalt ilmselt oluline n-ö turgu üles rääkida ja inimeste pimedat optimismi laenumullis edasielamiseks toita.

Hansabank Markets on astunud sellise meediasammu vaatamata isegi sellele, et Eesti Pank väljastab peaaegu iga päev uue hoiatuse Eesti majanduse tervise kohta ja artikleid Eesti majanduse probleemidest sajab vasakult ja paremalt. Kui Michali vaimne eeskuju ja tema tööandja mängivad Eesti ajakirjanduses selliseid õigel-hetkel-parasjagu-sobiv-seisukoht- mänge, mida siis veel poisist endast tahta.

Üldiselt võiks Kristen Michal lõpetada vastukäivate ja segaste seisukohtade väljendamise ning katsuda vaadata olukorda tervikuna. Kui ta on kindlalt seisukohal, et orjapalgad ja orjatöö viivad inimesed Euroopa jõukamate hulka, siis võiks ta selle teooria terviku kujul ka avalikkusele esitada. Valijatel on õigus seda näha.