Laur Viirand: Obama maailmapolitseinikuks?
John McCaini aga peavad mõned lääneeurooplased hoopis sõjardiks ja „külma sõja jäänukiks“, seevastu Ida-Euroopas on tal tuliseid poolehoidjaid. Ent millega siiski seletada suurt Obama-vaimustust?
Üks seletus on, et tegu pole mitte poolehoiuga konkreetsele kandidaadile, vaid asi on hoopis selles, mida see poolehoidja üldse USA-st arvab ja milliseid kujutlusi ja soove ta selle suurriigiga seostab. Ehk siis: ei fännata mitte Obamat, vaid seda, mida Obama fännaja arvates esindab. Eelkõige on Obama George W. Bushi täielik vastand — st ollakse pigem Bushi vastu, mitte niivõrd Obama poolt.
Kriitilisus Bushi suhtes ei ole tihti aga mitte kriitika praeguse presidendi suhtes, vaid hoopis arvustav hoiak USA aetava poliitika suhtes üldisemalt. Küünik võiks lausa väita, et Lääne-Euroopa USA-vihkajate poolehoid Obamale on tingitud sellest, et nad arvavad ja loodavad, et Obama võidu korral kaotaks USA oma „muskleid“, muutuks „pehmeks“ — sarnaselt Lääne-Euroopa riikidega. Millest selline soov?
Miks vaatab Lääne-Euroopa USA peale viltu?
Eksivad need, kes arvavad, et vimm USA suhtes on läänemaailmas (eriti Lääne-Euroopas) tekkinud seoses Iraagi sõja või mõne Bushi poliitika konkreetse aspektiga. Sellel on palju pikem ja keerulisem ajalugu.
Kui varasemal ajal suhtuti Euroopas USA-sse kui metsikusse teismelisest sugulasse, siis seoses maailmasõdadega muutus see oluliselt: USA sekkumine osutus verest tühjaks jooksnud maailmajaos mõlemal korral kaalukeeleks. Lõppude lõpuks jäi läänelik tsivilisatsioon Lääne-Euroopas püsima eelkõige tänu USA pingutustele, sest vastasel juhul oleks Nõukogude Liidu väed Euroopa kuni Atlandi ookeanini ära „vabastanud“.
Ka Ida-Euroopa alad võitsid hoolimata Nõukogude Liidu alluvusse jäämisest sellest, et USA jätkuvalt Euroopa vastu huvi üles näitas — ideoloogilise konkurentsi tingimustes pidi Nõukogude Liit vähemalt vormiliselt jätma demokraatia mulje. See päästis paljud Euroopa rahvad Nõukogude Liidu sees elanud rahvaste saatusest.
Ent hoolimata sellest leidsid paljud lääneeurooplased, et USA on paha. Sellise arvamuse esimene põhjus on eelkõige sotsiaalne. Nii Lääne-Euroopa kui ka USA elasid sõja järel üle suuri muutusi. Uus põlvkond ei tahtnud enam oma vanemate moodi elada. Kuna vanemate suurim hirm külma sõja ajal oli kommunism ja Nõukogude Liit, siis tundusidki need kõige sobivamad asjad, mida pooldada.
Ning kuna Nõukogude Liidu suurim vaenlane oli USA, siis oli sai uue põlvkonna vaenlaseks automaatselt ka USA. USA-vastane propaganda läks nagu soe sai, ilma et selle sisusse oleks süüvitud. Kuulsate 60. aastate noortemässude ajal sai seksirevolutsionäärist tihti ka kommunist.
Nii mõnestki toonasest punalipuga lehvitajast ja süütepudelite loopijast sai hiljem tähtis inimene mõne Lääne-Euroopa riigi eesotsas. Nooruse radikaalsus vahetati leebema vasakpoolsuse (isegi paljud hilisemad parempoolsed olid nooruses vasakradikaalid), aga skepsis USA suhtes jäi.
Teine põhjus oli aga sügavamgi. Kui USA mõjujõud maailmas suurenes, siis oli suurte Lääne-Euroopa riikide täht juba langemas. Impeeriumid lagunesid ja Euroopa riigid eksisteerisid ka ainult USA armust — nii sõjaliselt kui ka majanduslikult: sõjajärgsete laenude ja toetuste näol. See oli uhketele rahvastele kibe pill alla neelata. Kadedus ning võlguolemise häbi panidki paljusid lääneeurooplasi USA suhtes nina kirtsutama.
Selles vallas pole asi praegu oluliselt teisiti. Hoolimata oma suurtest probleemidest on USA majanduse, tehnoloogia ja hariduspoliitika arengu poolest Euroopast kaugel ees. Sõjalisest võimekusest pole mõtet rääkidagi.
Kolmandaks tasub ka meeles pidada, et Nõukogude Liidu eriteenistused üritasid kogu külma sõja vältel aktiivselt manipuleerida avaliku arvamusega Läänes — näiteks vasakäärmuslaste ja „rahuaktivistide“ toetamine ning USA kujutamine „imperialistliku kollina“ . Mõningad KGB tolle aja „töövõidud“ tegutsevad siiamaani.
Obamas pettutakse paratamatult
Kuivõrd Obama Euroopa fännide ootused ei rajane mitte reaalsusel, vaid pigem illusioonil, siis peavad nad ka Obama võidu korral valmis olema suureks pettumuseks. Ka peaaegu kõikide külma sõja ajal toimunud USA presidendivalimiste ajal üritati mõnikord jätta muljet, nagu oleks demokraadid Nõukogude Liidu suhtes vabariiklastest leebemad. Faktidele otsa vaadates aga sellist muljet ei jää.
Demokraat oli ju näiteks Truman omanimelise doktriiniga; külma sõja üks „soojemaid“ momente oli Kuuba kriis, kus Kennedy päris tugevalt jalaga vastu maad põrutas; Vietnamis alustati tõsisemat sõjalist sekkumist just Johnsoni ajal ning Carteri nõunik Zbigniew Brzezinski (kes nõustab Obamat) mängis olulist rolli koos paavst Johannes Paulus II-ga 1980. aastate alguses Poolas alanud sündmustes, mis tegelikult olid nõukogude impeeriumi lagunemise avapauguks.
Meie mätta otsast vaadates tuleb tunnistada, et Balti riikide tee NATO-sse algas juba Clintoni ajal ning praegune demokraatide asepresidendikandidaat Joe Biden oli Balti riike toetades vägagi häälekas.
Iraagist lahkumine saab Obama presidendiks saamise puhul ikkagi teoks eelkõige sõjalisi asjaolusid arvestades, mitte lihtsalt, hambad ristis, valimislubadust täites. Ka on nii Obama kui ka McCain avaldanud selget toetust nii USA tavapärasele liitlasele Iisraelile kui ka nüüd Gruusiale.
Seega ei seisne erinevus välispoliitilistes küsimustes mitte niivõrd parteide eesmärkides, vaid hoopis nendeni jõudmise vahendites.
USA-vihkajatel või lihtsalt niisama eurovasakpoolsetel pole niisiis põhjust arvata, et Obama on „nende poiss“. USA demokraadid on tegelikult oma poliitilistelt vaadetelt parempoolsemad kui suurem osa Euroopa parempoolseid poliitilisi parteisid.
Aga mis siis saaks, kui läheks täide USA kritiseerijate „märg unenägu“ ja USA tõepoolest loobuks olemast maailmapolitseinik ega „topiks oma nina enam igale poole“? Jätakski maailma Hiinale ja Venemaale, Osamale ja Iraanile ning kõiksugu väiksematele — Chávezidele ja Mugabedele.
Arvata on, et need samad USA-vihkajatest eurooplased oleks esimeste USA-sse emigreerujate seas, sest see oleks ainus paik, kus läänelik elukorraldus pikemaajalises perspektiivis püsima jääks.
