Laur Viirand: Netipaganad risti kangutamas

Vabadussõja võidusambast on juba päris palju ja pikalt kirjutatud, kompromissini pole seni veel jõutud ja ega ilmselt jõutagi. Tegu ju kunsti puudutava küsimusega, mis teatavasti on alati maitseasi.

On tuliseid vastaseid, kelle jaoks on planeeritava ausamba näol tegu kunstiliselt küündimatu ja sobimatust materjalist ideega või siis poliitiliselt ebakorrektse teosega; on neidki, kes arvavad, et sammas võiks üldse püstitamata jääda — riigil tähtsamaidki muresid. Teised jälle rõhutavad, et tegu vana auvõlaga, mis nüüd uhkel ja kombekal moel tasutud saab, ja mis veel parem: seda tehakse noorte kunstnike kavandi järgi. Osa arvajate meelest võiks samba hoolimata välimusest ja materjalist ikkagi kiiruga püsti panna — siis oleks ta vähemalt olemas!

Pole plaanis käesoleva kirjatükiga vaidlust samba enese sobivuse üle veelgi pikemaks venitada, kavatsen keskenduda ainult ühele silmatorkavale detailile, mis eriti netikommentaare lugedes sammast puudutavates aruteludes tähele panemata jääda ei saa. Nimelt on sammas paljude arvates vale juba seetõttu, et see kujutab risti. Ja olgu edasise jutu valestimõistmise vältimiseks juba ette ära öeldud, et autor ristitud ei ole, ühtegi kogudusse ei kuulu ja autentse ning pärimusliku paganluse vastu vimma ei pea.

Kuidas sündis „orjaöö“ müüt

Ka risti teemadel on tegelikult avalikkuses juba esitatud argumente, mida laias laastus võib jaotada kaheks. Ühe leeri moodustavad EELK peapiiskopiga eesotsas risti pooldajad, kes väidavad, et risti kuju tuleneb juba sambale eeskujuks olnud sõjalise aumärgi kujust ning et suurem osa Vabadussõjas võidelnud eestlastest olidki kristlased. Teine pool aga apelleerib põhiseadusele, mis teatavasti sätestab Eestis usuvabaduse ja tõsiasjale, et nüüdisaegses Eestis ei ole kristlasi enam teps mitte nii palju ning üldse olevat ristide ülesajamine üks vana ja kulunud asi.

Keskele üritab end positsioneerida kaitseminister Aaviksoo, kes on öelnud, et rist ei ole ainult kristlik sümbol. Kuid ka selles vaidluses ei tahtnud ma niivõrd pooli valida, vaid pigem ärgitas kirjutama tihti kohatud väide, et rist kui selline on ise samuti “okupatsiooni” sümbol ja seetõttu igal juhul sobimatu vabadust sümboliseerivale sambale. Millist okupatsiooni aga kommenteerijad käesoleval juhul silmas peavad?

Mõeldakse muidugi sündmusi, mis said alguse 13. sajandil, mil muistse vabadusvõitluse all tuntud perioodi lõpuks praeguse Eesti ala ristirüütlite poolt vallutati. Vabadusvõitlusele olevat aga järgnenud 700 aastat kestnud “orjaöö”, milles esimesed päikesekiired alles 19. sajandil esimest korda kompamisi vilkuma hakkasid ja mis tõeliselt alles Eesti Vabariigi väljakuulutamisega lõppenuks kuulutati. Rist kui selline oleks seega mõnitav tollastele vabadusvõitlejatele, kes tõstsid vapralt, kuid lõpuks siiski edutult “ristikoerte” vastu oma taprid, et muistset maavalda võõrvõimu eest kaitsta.

Kogemus näitab, et sarnane aastasadu tagasi toimunud sõjaliste sündmuste meenutamine saab netiruumis alguse tegelikult iga natukenegi kristlust puudutava uudise puhul. Kuid kust see ajalooõpikutestki tuttav kontseptsioon eestlaste muistsest vabaduseajast ning selle lõpetanud ebaõiglasest verevalamisest algselt üldse pärineb?

Selge on see, et tegu ei ole Lembitu eluga pääsenud relvavendade memuaaridega. Tegelikult aga ei põhine eestlaste muistse vabadusvõitluse teooria ka kristlike vallutajate kroonikatel (kuulsaimaks teoseks on kindlasti Läti Henriku kroonika), vaid pigem nende allikate tõlgendamisel 19. sajandi teise poole rahvusliku ärkamisaja vaimust kantud mõttemeeste poolt, kellel olid lisaks isiklikele veendumustele ka kindlad päevapoliitilised eesmärgid, miks “orjaöö” müüti looma hakata.

Põhimõtteliselt võibki orjaööle keskenduva teooria juurutamise jagada laias laastus kolmeks perioodiks. Esimeseks perioodiks oligi rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi teisel poolel, mis lõpuks viis ka iseseisva Eesti riigi saavutamiseni. Rahvustunde ja omariikluse soovi tekitamiseks oli tollal vaja laiematele massidele näidata, et rahvusriiklus kui selline oli kunagisel muistsel ajal eksisteerinud, kuid siis võõrvallutajate poolt hävitatud. Ja nende samade võõrvallutajate järglaste ehk siinses tsaaririigi provintsis võimul olevate baltisakslaste vastu oligi tol perioodil vaja eestlasi poliitiliselt mobiliseerida. Tihti tehti seda mobiliseerimist aga tollal alanud Tsaari-Venemaa poolt teostatavat venestamispoliitikat tähele panemata või mõnikord viimast isegi kaudselt toetades — teame ju lugusid “heast tsaarist”, kes kurjale mõisahärrale sõnad peale loeb. Siit jõuame otsejoones ka järgmise perioodini.

Tsaari-Venemaale ja veel rohkem järgnenud Nõukogude Liidule oli lugu eestlaste muistsest vabadusvõitlusest sakslastest vallutajate vastu vägagi meeldiv teema käsitlemiseks. See sobis igati tõestama, et eestlastel pole Lääne-Euroopalt eales midagi head loota ning et tsivilisatsioon toodi siia alles hiljem ja idapoolsest ilmakaarest. Meenuvad nii muistse vabadusvõitluse klišeedest kubisevad nõukogude propagandapostrid Teise maailmasõja päevilt kui ka okupatsiooniaastate ajalooõpikud.

Muistsete eestlaste ühtsus on illusioon

Nende õpikutega on vähemal või rohkemal määral kokku puutunud ka suurem osa tänaseid eestlasi ja tähelepanu väärib see, et kui “kodanlikku Eestit” puudutava materjali osas suutis suurem osa kooliõpilastest oma pereringis kuuldu põhjal vähimal juhul kahelda, siis keskajast rääkivaid peatükke võeti siiski ilma erilise kriitikata omaks. See teave kinnistus niisiis mitmes põlvkonnas ja selle mõju pole kadunud ka praegu, sest uuemad teaduslikud käsitlused maarahva päritolu inimeste eluolust keskaegses Eestis pole mingil põhjusel ka tänapäevastesse ajalooõpikutesse veel teed leidnud.

Nüüd jõuame kolmanda perioodini ehk internetti kasutava põlvkonnani, kelle arvamusi on lisaks kahele mainitud mõttemaailmale mõjutanud sajad muud infoküllasest keskkonnast leitud teabekübemed alates Tolkieni (kes muide oli teatavasti tõsiusklik katoliiklane) mõjutustega rollimängudest kuni tõdemusteni, et muistsete eestlaste näol oli tegu ühtse ja sõjaka kommuuniga, kes kogu oma kangelaslikest viikingiretkedest vaba aja veetis algeliste instrumentide abil loodud black metal´it ümisedes.

Paraku kukub lähemalt uurides illusioon sellisest kaotatud imedemaast üsna kiiresti kokku. Juba rahvus, nagu me seda täna tunneme, on üsna moodne nähtus 19. sajandist ning rahvusest rääkida keskaja kontekstis on kindlasti vale — ei olnud tollal olemas ka sakslasi kui rahvast, vaid lihtsalt siia saabunud kristlased olid suures osas saksa keelt emakeelena rääkivad inimesed jne. Ka polnud kristlusele allutatud Liivimaal mingeid selgepiirilisi rahvussuhteid, vaid lihtsalt talupidamisega tegelev osa elanikkonnast rääkis kohalikku ja valitsev klass (kuhu sattus ka kohalikke rohkem kui siiani tunnistatud) rääkis saksa keelt.

Pigem “eurointegreeriti” tollal siinsetel aladel elanud paganlikud rahvakillud ülejäänud kristliku Euroopaga, mis nii nagu äsjane liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga ei toimunud ka täiesti valutult, oli aga siiski pikemaajalises perspektiivis vajalik, kasulik ning julgeolekuliselt oluline. Me kõik armastame Tallinna vanalinna, peame loomulikuks, et meie Lääne-Euroopast tulnud külalised kohtlevad meid endaga võrdsete eurooplastena, ning kindlasti ei ole märgata, et eestlased tunneksid kadedust nende idapoolsete soome-ugri rahvaste suhtes, kelle juurde “pahad saksa ristirüütlid” ei jõudnud. Seega ei maksa kunagist ristiusu saabumist nii valulikult võtta ja kauges minevikus toimunud sündmusi tuleks ehk analüüsida natuke kainemalt.

Kas näiteks Jüriöö ülestõus oli ikka selline suur rahvuslik võitlus anastajatest “ristikoerte” vastu või hoopis tollasele Euroopale tavapärane viletsast põllumajandusaastast ja hoolimatust administreerimisest tekkinud talurahvarahutus (nagu näiteks žakerii Prantsusmaal), mida osavad sakslasest ordukroonikud kirjutasid tegelikust olukorrast suuremaks, et leida argumente oma kohalolekuks algselt taanlaste poolt hallatud Põhja-Eestis? Sarnaseid põhjalikumat lahkamist ootavaid müüte on meie ajaloos palju.

Müüdid lahutavad meid Õhtumaast

Nii kauge ajaloo tõlgendamise üle ei pruugiks ju nii pikalt polemiseerida, kuid paraku on mitmed tänapäeva eestlaste kompleksid just nimelt sõltuvad nende samade keskaega jäävate sündmuste senisest lahtimõtestamisest. Esiteks on need müüdid suutnud osaliselt täita oma kunagise eesmärgi — eestlaste võõrandumise Õhtumaast, meie tegelikust kodust, kuhu me hoolimata kõigest juba sajandeid kuulunud oleme. Euroopa (seda laiemas mõttes, mitte EL või midagi muud kitsalt tänapäevast) oleks justkui paljude meelest endiselt midagi natuke võõrast, kuhu me peame võib-olla kunagi jõudma.

Teiseks on ühe rahva hingele pikaajalises perspektiivis kahjulik, kui kümne küünega klammerdutakse minevikus toimunud kaotuste külge — seda on ajalugu mitmel pool mujal väga näitlikult demonstreerinud. Ja eriti kui need mineviku kaotused on suures osas veel kallutatud väljamõeldis, mis võis mingil ajahetkel olla päevapoliitiliselt vajalik, kuid on hiljem ilmselgelt takistanud rahva vaimu tervislikku ja terviklikku arengut. Kolmandaks teeb selline suhtumine olematuks suure osa Eesti ajaloost — on nagu suur 700-aastane tühimik, mis nagu ei olekski meie ajalugu. Näiteks tuleb pidada absurdseks olukorda, kus peaaegu iga kuu ilmub meie raamatulettidele teoseid templirüütlitest, kuid siinsest Saksa Ordust pole ilmunud ühtegi kokkuvõtlikku eestikeelset raamatut!

Vahest on lihtsam, kui vaadata Euroopa ajaloos natuke sarnasusi otsides ringi. Vallutati ju anglosakside Inglismaagi normannidest vallutajate poolt 1066. aastal, mille tulemusel teist keelt rääkiv aadelkond maale uusi kindlusi ehitas ja valitsema hakkas. Ometi peavad inglased nii William Vallutajat kui ka tema otseseid ja kaudseid järglasi samamoodi oma kuningateks nagu eelnevaid anglosaksi valitsejaidki. Eestlasliku versiooni järgi aga kestab Inglismaal vist siiani “okupatsioon” ja oodatakse seda tundi, mil anglosaksid oma selja lõpuks sirgu ajavad ja võõrvõimu turjalt raputavad. Ja lõppude lõpuks ei toimunud meile ristiusu toonud sakslaste enda (vähemalt osade nende esivanemate) ristiusustamine samuti veretult — Karl Suur sakside vastu siidkinnastes teatavasti ei tegutsenud.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et Vabadussõja võidusamba küsimuses püsivad lahkarvamused ilmselt edasi, sest monumendiga seondub lisaks risti kujutamisele ka mitmeid muid küsimusi. Aga oma mineviku mõtestamine ei tohiks meid eemale viia Euroopa pärandist, milles on võrdselt olulised nii kristlik kui ka paganlik alge ning eriti nende kahe põimumine. See sajanditepikkune kristliku ja paganliku ühine traditsioon moodustabki Õhtumaa vaimse keskme, mis on tegelikult ainsaks tõeliseks kaitseks kõikvõimalike moodsa aja “ismide” eest. Natuke rohkem võiks enne järele mõelda küll, kui asutakse ühte Eesti riigi olulisemat aumärki okupatsioonisümboliks kutsuma ainult seetõttu, et ta ma mõõtudelt risti kuju on.