Laur Viirand: Mõni laps kohe tahabki õppida

Igal aastal pärast riigieksamite tulemuste selgumist leidub neid, kes nn eliitkoolide suunas rusikat raputavad. Suurem osa kriitikuid pole ise sellises koolis käinud. Aga milles siis “eliitkoolid” süüdi on?

Erinevalt laialt levinud müüdist ei õpi eliitkoolides „rikaste võsukesed“, sest enamikus neist ei ole õppemaksu. Paremini kindlustatud lapsed ei käi seal mitte vanemate varanduse pärast, vaid sisseastumiskatsete eduka sooritamise tõttu. Seega tegelikult on „eliitkoolid” hoopis parimaks ravimiks ühiskondliku kastisüsteemi kinnistumise vastu, sest ka kõige vaesema pere laps võib saada parimat haridust.

Väidetakse, et „eliitkoolid“ „riisuvad koore“ ehk tõmbavad andekamad mujalt ära. Vaevalt on andekaid lapsi Eestis nii vähe. Pealegi on meil kohustus anda andekamatele juba varakult võimalus end teostada, see on teadmispõhise majanduse alusmüür. Tavakoolis võib andekas laps arengus pidama jääda, sest ta igavleb, sellal kui õpetaja teisi järele aitab. Ja ega ülejäänud klassikaaslased suudagi „noore professoriga“ sammu pidada.

On ka väidetud, et “eliitkoolide” näol on tegu lapsepiinamisega: sunnitakse tohutult tuupima ega lasta puhata ega mängida. Loomulikult on lapsevanemaid, kes lapsele liiga suuri nõudmisi esitavad. Süüdi on siis aga vanemad, mitte “eliitkool”. Sest „eliitkooli“ lapsed osalevad sealses õppetöös hea meelega.

On olemas lapsi, kellele tõepoolest meeldibki õppida. Mõni tahab juba esimesest klassist alates ladina keele ja tuumafüüsikaga tegeleda. Sellised poisid ja tüdrukud leiavad oma õnne just „eliitkoolides“.

Eestis tuleb üle saada klassivihast: ei peaks vimma pidama nende vastu, kes juba varajases eas natuke rohkem saavutada tahavad, kuid samas tuleb üle saada hirmust, justkui oleks ainult ülikoolis käinud inimene midagi väärt. Hariduse eesmärk ongi ju see, et inimene tunneks ennast oma teadmiste ja oskustega õnnelikuna ning leiaks kutsumuse või ameti, mis teda rahuldab.

Eesti hariduspoliitika eesmärk ei tohi olla mitte „eliitkoolide“ „ohjeldamine“, vaid hoopis ülejäänud koolide tiivustamine ja kutsekoolide arengu toetamine. Olukorrale, kus ühe spetsialistist töömehe kohta on mitu keskpärast ja õnnetut semiootikut, sotsioloogi või rahvusvahelist ärijuhti, tuleb muidugi piir panna.