Kuno Tammearu: vabatahtlikud päästjad ei ole enam pelgalt „abijõud“
Kutselised ja vabatahtlikud päästjad moodustavad ühe, teineteist täiendava päästevõrgustiku, mis kokkutõmbumise asemel pidevalt laieneb, ütles päästeameti peadirektor Kuno Tammearu Leisis toimunud iga-aastasel Priitahtlike pritsimeeste foorumil.
Alljärgnevalt Tammearu kõne täismahus.
Head vabatahtlikud!
Hiljaaegu sai valmis üks uuring, kus inimeste käest küsiti, mida nad teavad ja arvavad siseturvalisust toetavast vabatahtlikust tegevusest. Mida nad arvavad naabrivalvest, abipolitseinikest, kaitseliidust, vabatahtlikust merepäästest ja vabatahtlikest päästjatest. Sellest uuringust selgus, et usaldus siseturvalisust tagavate vabatahtlike vastu on kõrge. Mulle teeb eriti head meelt see, et lausa väga kõrgelt usaldatakse vabatahtlikke päästjaid - kolm inimest neljast ütles, et nad usaldavad vabatahtlikke päästjaid kõrgelt.
Mida see meile näitab? See näitab, et Eesti inimesed usuvad teisse. Nad usuvad, kui neil peaks kunagi viltu vedama, siis tuleb vabatahtlik päästja ja aitab ja saab sellega väga hästi hakkama.
Samast uuringust tuli ka välja, et Eesti inimesed tajuvad vabatahtlikke sageli kui aseainet kutselistele. Arvatakse, et „riik muutub ju õhemaks ja tõmbab end kokku“, asemele ei tule kedagi muud kui vabatahtlik. See ei vasta tõele. Tegelikkuses moodustavad kutselised ja vabatahtlikud ühe, teineteist täiendava päästevõrgustiku, mis kokkutõmbumise asemel pidevalt laieneb. Vabatahtlikud päästjad ei ole enam pelgalt „abijõud“, vaid „jõud“, mis loob turvalisust ja päästab ise.
Olen nõus, et seni on vabatahtliku päästjad tõesti olnud suuresti abijõuks ja täienduseks kutselistele päästjatele. Kuid päästeameti kindel soov on – ja seda näitab ka meie tegevus – on kaasata vabatahtlike aina enam ka iseseisvalt päästesündmustele, tegema päästetööd, kus on otseselt tegemist inimelude päästmisega. Seda nii tulest, veest kui liiklusõnnetustel.
Seepärast on vaja õppida ja harjutada selliste sündmuste lahendamist, õppida kasutama hingamisaparaati ja autode „lammutamise tööriistu“, õppida esmaabi andma. Selle nimel tehakse päästeametis pidevalt tööd, et aidata teil need oskused omandada. Juba lähemas tulevikus ei ole inimese jaoks enam suurt vahet, kas talle jõuab esimesena appi kutseline või vabatahtlik päästja: abi on mõlemal juhul väga heal tasemel ja see abi päästab elusid.
See ei tähenda kuidagi, et kutselisi päästjaid hakkab vähemaks jääma või et nemad enam välja ei sõida. See tähendab hoopis, et inimene saab üha kiiremini abi ka sellistes kohtades, kuhu päästjad ei ole kunagi varem nii kiiresti kohale jõudnud.
Selle sama uuringu põhjal seostavad inimesed täna vabatahtlikke päästjaid ennekõike tulekahjude kustutamise, mitte ennetustööga. Kuid see olukord hakkab muutuma, sest asi ei ole ainult kohale jõudmises. Asi on kohal olemises. Te olete oma kogukonnas ohutuse saadikud ja teate kõige paremini kohalikke olusid. Teie teate, millises majapidamises on ahi katki, millises hoovis mängib tiigi ümber neli last, ja millisest õueväravast sõidab välja punase nina ja beeži Ladaga napsune härrasmees, kes läheb poodi järgmise viina järele. Mida lähemal te sellistele olukordadele olete ja mida paremini neid inimesi teate, seda suurem on võimalus nendega seotud ohte ennetada. Tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega.
Võib-olla ma isegi parandaks ennast – vabatahtlikud ei ole mitte ainult turvalisuse saadikud, vabatahtlikud on oma kogukonna süda. Aktiivsete inimeste eestvedamisel tehakse ka väikestes kohtades suuri tegusid. Rõngus hakati osutama veepäästeteenust, Rõuges tehti korda küttekoldeid ja Pihtlas renoveeriti ja kohandati väga korralikuks komandoks algselt väga nigelas seisus olnud hoone. Need on ainult mõned näited sellest, kuidas terviklik inimeste, hoone, tehnika, ning ennetustöö arendamine tagab tõhusa vabatahtliku päästeteenuse, mis loob kogukonnas kindlustunde ja jätkusuutlikkuse.
Algusesse tagasi minnes – inimesed usaldavad seda, mis tuleb südamest. Aitäh teile, head vabatahtlikud, et olete oma kogukonna süda!
