Kunnar Kukk: Haridushooandjaga saaks toetada puuduses elavaid lapsi

Hiljuti kirjutas suhtekorraldaja Andreas Kaju, et vaesuses elavad lapsed vajavad tuge, mida saavad neile pakkuda üksnes rahalised vahendid. Olen tema ideega nõus, kuid tooksin riigi rolli tähtsustamise kõrval mängu ka tavakodanike initsiatiivi.

Mõtte realiseerimiseks pakun ideena välja kodaniku tasandil tehtava ja Hooandjale sarnaneva süsteemi. Tõsi, see oleks delikaatsem - abivajamist ettekäändeks tuues ei tehtaks kellestki vastu tahtmist avaliku elu tegelast või hea ajakirjanduse piiri peal balansseerivat agressiivset telesaadet, sest on ju lapsed ja sotsiaalsed probleemid iseäranis delikaatne teema.

Haridus-hooandja võimaldaks toetada mikromaksetena mõne konkreetse inimese või ühe pere laste õpinguid. Pakkuda saaks stipendiumeid, aga toetada võiks ka püüdlusi kutse- või ülikooli suunas. Või miks mitte katta huviringi maksumust - on peresid, kus lastel ei ole võimalik osaleda tasulistes trennides või ringides, kuid just seal võiksid nad saada kogemusi, et leida endale tulevikus meelepärane ja tasuv eriala.

See on aga eriti oluline, sest rahasiirded riigilt või omavalitsuselt ei pruugi olla täpsed ning katta puudust kannatava lapse hariduse või huviringide kulusid. Laiemalt - kodust eemal õppimine on kulu ükskõik millises vormis või õppeastmes, aga just haridust võib käsitleda pikaajalise investeeringuna, mitte õpitud aastate eest saamata jäänud tuluna.

Haridushooandja jaoks õige ja eetilise lahenduse leidmine on keeruline - tuleb lahendada küsimus, kuidas tagada abivajajate delikaatsus ning tagasiside, et annetus läheks õige eesmärgi heaks. Teisalt usun ma sotsiaalsete veebitehnoloogiate tulemuslikusse ja elu paranemisse selliste ideede leviku abil.