Veel suurem põhjus on see, et Tallinna opositsiooni esindavad erakonnad ei tee enam ammugi koostööd. Neil puudub tõsisem infovahetus, mille kaudu luua ühiseid aktsioone ja sõlmida vajalikke kokkuleppeid.

Vaba Isamaaline Kodanik tegi juba 2012. aasta kevadel ettepaneku moodustada suur valimisliit Keskerakonna vastu. Eitav vastus tuli tol korral sotsidelt, aga teised isegi ei reageerinud.

Kõik erakonnad püüavad säilitada oma värve, logo ning hoida kõrgel statistilisi näitajaid. Rohkem kui sisuline pööre Tallinnas huvitas neid oma tulemus. Väljaspool Tallinna on aga tavapäraseks kujunenud see, kui kohalikud liidrid (sh isegi erakondade liikmed) panevad kokku oma valimisliite, kuid erakondade keskkontorid putitavad lausa vägisi paariliikmelisi parteinimekirju sinna kõrvale. See ei ole sisuline tegevus.

Tulles tagasi Tallinna juurde, on selge, et nelja aasta tegemata töö ei korva helikopterite ja välkumata jäänud tissidega. Selleks oleks olnud vaja resoluutsemaid samme korruptsiooni vastu võitlemisel, kummaliste lisaeelarvete menetlemisel ning linnaaktivistide kaasamist. Erakonnad peaksid küsima, miks nad pole olnud alt tulevale kodanikuinitsiatiivile avatud ja miks vabad kodanikud ise ei taha osaleda erakondade nimekirjades.

Opositsioonierakonnad suunasid paljus oma teraviku pigem valimisliitude vastu, mitte ei otsinud parimat võimalust, kuidas koos Keskerakonda võita. See näitab selgelt, et tegelikult ei otsitudki võimalusi võimupöördeks.

Valimistulemuste puhul võib nentida, et eeskätt kindlustati oma võimu Toompeal. Tallinn on sisuliselt ainuke linn, kus tekkivad võimukoalitsioonide vahekorrad võivad mõjutada Toompea koalitsiooni. Ma ei usu, et Tartus toimuv sellele olulist mõju avaldab.

Kui valimiskampaania sõnumid oleksid olnud jõuliselt suunatud valijate motiveerimisele tulla valima, oleks olukord võinud muutuda. Ja seda üheskoos Vaba Tallinna Kodanikuga, kelle tulemus, uskuge või mitte, oli diskrimineerivate konkurentsitingimuste juures väga tugev.