Juhatus edastab kergendustundega heategijatele võlgnike nimekirjad. Võla omanikuks saanud firma nimel ilmub võlgniku ette mitu poisimürakat nõudega allkirjastada võla tagastamise leping. Nõudega kaasnevad argumendid, mille vaidlustamiseks ei jätku keskmisel võlgnikul vaimu- ega füüsilist jõudu.

Kogu võlakustutamisaja jooksul eraldatakse korteriühistule igakuiselt 100 krooni ning eespool mainitud firmale 150 krooni. Nii et 1000-kroonise võla korral korteriühistu ees maksab võlgnik lisaks sellele summale veel 1500 krooni firmale, mis sisuliselt tegeleb räkitiga. Lisaks aga esitatakse võlgnikule arve ka tema külastamise eest firma esindaja poolt.

Kusjuures sama firma võib teile ka raha laenata! Ainult et pärast seda võite te oma kinnisvarast ilma jääda, nagu Narvas on korduvalt juhtunud. Viiviste, trahvide ja võla kogusumma ületab nimelt võlgnevuse mitu korda.

Tõeliselt suur raha teenitakse siiski veel teisiti.

Firma X omanikud, taibanud, et suur osa pealinna elamufondist on juba remonditud, pööravad oma tähelepanu ääremaale. Sealne rahvas on lihtsam, heausksem ning oma aja ära elanud korterid on veel kündmata põld. Nende remondiks kulutatakse linna programmi kaudu miljoneid kroone, võetakse pangalaene.

Ettevõtte skeem on lihtne ning suunatud elanikele, kelle jaoks on lihtsam uskuda sõnu, kui asjades ise selgusele jõuda või instantside uksi kulutada. Selliseid aga on Narvas palju - pensionärid, töömurdjad, koduperenaised jt. Reeglina õhutatakse kergelt mõjutatavate elanike või kolmandate isikute kaudu umbusaldust toimiva juhatuse vastu. Näiteks väidetega, et eelmise remondi eest on korteriühistu kõvasti üle maksnud.

Tõhusamaks veenmiseks võib elanike üldkoosolekule kutsuda „juristi“ või mis tahes „eksperdi“. Üldkoosolekutel usuvad elanikud aga uskumatuid avaldusi. Paar süüdistust ning „usalduse kaotanud“ juhatuse võib välja vahetada. Uus juhatus aga aitab just nimelt kogu protsessi algatanud firmal X tulevased tellimused saada.

Mida aeg edasi, seda rohkem tekib raha lüpsmiseks variante. Juhatuse abiga võib kehtestada uue sihtmakse või suurendada juba olemasolevat, justkui eelmise juhatuse praagi ümbertegemiseks.

Aga kogu raha kohe oma tasku pistmine on ohtlik. Siis kaasatakse skeemi firma Y, millesse kuuluvad samad isikud nagu firma X-i. Üldkoosolekul sisendatakse elanikele näiteks mõte lappida katus või ära vahetada veeäravoolud. Firma Y teeb „kõige odavama ja kvaliteetsema“ ettepaneku. Elanikke veendakse, et tegemist on kõige parema variandiga, seda isegi siis, kui mõni teine ettevõte on teinud palju parema pakkumise.

Saanud tellimuse, palkab firma alltöövõtjad. Töövõtuketti elanikud pärast nõustumist koostööga firmaga Y aga mõjutada ei saa, sest kogu edasine tööjaotus on firma oma asi.

Kusjuures firmal X on tõesti palgal ka „jurist“, erihariduseta muidugi. Tema „juriidilisele“ nõule viidates ei anta korteriühistu liikmetele tutvumiseks kätte lepinguid ega esitata eelarveid.

Selline skeem võiks tunduda uskumatu, kui selle kohta puuduksid Narvas konkreetsed näited. Seepärast kutsungi ma kõigi korteriühistute liikmeid üles suhtuma kriitilisemalt isikutesse, keda ühistu juhatusse valitakse. Libajuhatuste liikmed, kellest oli eespool juttu, tuleb peatada. Võimalikult kiiresti.

Segased 1990ndad on ju möödas ja peaaegu ununenud. Või kuidas?...