Kristo Rajasaare: Granaat kultuuriministeeriumile
Mullu septembris riigikohtu otsusega valitsusele kätte mängitud katseaeg näitas, mis juhtub kontserdikultuuriga siis, kui selle suhtes kehtivad maksusoodustused. Juhtus ainult head. Uriah Heepi ja Bryan Adamsi ma-ei-tea-mitmendast-kontserdist tüdinenud publik nägi Eesti lavadel ootamatut mitmekesisust Fu Manchust Keith Emersonini ja Bryan Ferryst Slayerini.
Kui siiani korraldati vaid kontserte, mille publikumenu oli garanteeritud, siis see tagantjärele oluline maksukärbe osutus määravaks — Eestisse hakkasid saabuma muusikaväljal üliolulised (ja mitte alati kommertslikult edukad) artistid. Publik hakkas armastama promootoreid ja vastupidi.
Valitsus on abitu ja arg
Nüüd vaatab iga kontserdikorraldaja oma järgmise aasta plaanidele nõutult otsa. Publiku rahakott on üha õhem, korralduskulud (nagu kõik me ümber) suurenevad ja riigimaks hüppab lakke. Abitu ja arg valitsus julgeb maksu tõsta ainult kultuuril ja matuseteenustel — kõige väetimatel.
Minister leiab, et pole mõtet rääkida käibemaksu soodusmäära heast mõjust — paljud üritused sel aastal ikkagi kõrbesid. Tõstame 18% peale ja ei juhtu midagi.
Ei juhtugi — häid kontserte lihtsalt ei toimu enam, sest kõrge käibemaks tapab eelarve ja koos sellega ka korraldaja entusiasmi. Pealegi, naabermaade konkurentidega artistidele pakkumisi tehes oleme uuest aastast eos kaotajad — Soomes ja Lätis (nagu enamikes Euroopa riikides) kehtivad kontserdipiletite suhtes maksuerisused.
Rääkides Reformierakonna firmamärgist — ettevõtjasõbralikkusest. Rabarocki jaoks tõstetakse maksu 3,6 korda (sic!) kolm kuud pärast uue festivaliaasta algust — ajal, kui eelarve koos (erinevalt valitsusest, eks ole) ja käib kõige tihedam artistilepingute sõlmimine. Ette hoiatamata.
Sellega kaasneb jutt, et makse ei tõsteta, ja et maksudega ei mängita. Valitsuse pressiosakond selgitab üht ja sama asja avalikkusele mitut moodi: ei tõuse, tõuseb 9%, ei tõuse, tõuseb 18%, aga juulist, ei tõuse, tõuseb.
Pole siiani selge, mis saab. Äkki on riigikogus veel mõni rahvaesindaja, kes viitsiks enne kultuuri hüpermaksustamist kas või natukene asja olemusse süüvida, mitte finantspragmaatiliselt nuppu vajutada, sest eelarve on ju ohus?
Maksutõusu õigustuseks ei pea Reform pead vaevama, sest praegu soodusmaksuga pileteid müüvad õllesummerid ja -toobrid sobivad ettekäändeks ju ideaalselt. Selgepiirilist seadusandlikku joont nn madalama ja kõrgema kultuuri vahel on praktikas võimatu tõmmata ja mujal Euroopas on sellest ka loobutud. Samal tasemel on maksustatud nii „Stalker“ kui „Kuum pirukas 3“.
Jänes muudab kultuuri kettaheiteks
Loomulikult pole soodusmäär mõeldud läbukultuuri nuumamiseks, aga me ei räägi siin ometi ainult sellest! Kisades õllefestivalidelt täismaksu kättesaamise vajadusest, tambitakse selle varjus tegelikult tuhandeid teisi kultuuriettevõtmisi moderntantsust folgini. Õlu ja läbu ei kao kuhugi olenemata maksuprotsendist, hääbub hinna- ja maitsetundlikum osa hetkel soodustust saavast kontserdi- ja teatritegevusest. Kas see ongi valitsuse kultuuripoliitika?
Pealegi räägib minister Jänes riiklike kultuuriasutuste maksutõusu (ehk siis 13% vahe) katmisest riigieelarvest. Tood Laibachi Bachi töötlused Leigole, maksad 18%, korraldab sama programmi Eesti Kontsert, saab ta ministeeriumist 13% lisatoetust.
Muusikal „Grease” Nukuteatri sildi all ja „Mamma Mia!” Vanemuise kaitsva tiiva all on kõrgkultuur ja nad väärivad toetust, John Maus Polümeeris ja Bob Dylan Saku Suurhallis on aga „ahvikontserdid” (Jürgen Ligi määratlus) ja maksavad täie rauaga. Rosta Aknad Vanemuises — kõrg, Rosta Aknad Rabarockil — ahvid.
Rein Langil on viimane aeg heita lubatud granaat kultuuriministeeriumi aknasse. Sedapuhku paraku omade pihta. Kuigi, tõe huvides — Reformil on aegade jooksul olnud ka helgemaid hetki kultuuriministri tooli mehitamises. Urmas Paeti ajal näiteks oli teemaks käibemaksu langetamine (sh kinodele), tookord oli vastu rahandusministeerium.
Täna on olukord vastupidine. Inimene, kes peaks kultuuri mitmekesisuse eest seisma, torpedeerib seda. Minister Jänese juhtimisel on meie kultuuritulevik kettaheide, operetipäevad, Õllesummer ja stripibaar.
